Rubriigiarhiiv: Kõik peatükid

1. Peatüki harjutused

HARJUTUS 1:1. LAADIV HINGAMINE põhiharjutus

Harjutuse eesmärk:

Vaba kosmilise energia vastuvõtmine, eraldades seda sissehingatavast õhust, vaimselt ette kujutades, et energiat võtab vastu otsmikuchakra.

Harjutuse toime:

Kosmilise energia ja hapniku mõjul rikastuvad materiaalne ja energeetiline keha elujõuga. Järgneb südame ja vereringe funktsioonide harmoneerimine (kui harjutuse praktiseerijal on rasked südametegevuse või vereringe häired, tuleb pidada nõu arstiga, kas hingamisharjutusi tohib teha).

Abivahendid: Seinapeegel.

Märkused: Sissejuhatava harjutuse võib sooritada seinapeegli ees. Põhiharjutuse võib sooritada kas toas või väljas, seistes, istudes, käies või lamades.

Kui sooritate harjutusi väljas, leidke selleks kõrvaline koht, kus ei ole liiga eredat päikesevalgust ega tugevat tuult. Kui sooritate harjutusi toas, avage aken, kuid vältige tõmbetuule teket.

Sissejuhatav harjutus: Riietume nii, et kõht jääks avatuks, seisame seinapeegli ette ja vaatleme oma kõhtu. Tõmbame kõhtu järjest sügavamale sisse, just nagu tahaksime nabaga puudutada lülisammast. Hingamise pärast ei ole sel ajal vaja muretseda, jälgime vaid, et suu oleks suletud, hingame ainult läbi nina. Sel ajal, kui me kõhtu sisse tõmbame, väljub õhk kopsudest (väljahingamine).

Nüüd püüame kõhtu võimalikult suureks pungitada, seejuures täidab õhk kopsude alumise osa. Selles faasis ei tohi rindkere liikuda, töötab ainult kõht (sissehingamine).

Niisiis, seda harjutust sooritades hingame sisse ja välja vastupidiselt sellele, kuidas me tavaliselt hingame. Hariliku hingamise puhul siseneb õhk kõhu sissetõmbamise ajal kopsudesse, kõhu pungitamise ajal väljub kopsudest.

Jätkame kõhuga hingamist seni, kuni me ei tunne enam teadlikult õhu liikumist rinnas ja oleme selle hingamisviisi piisavalt hästi selgeks saanud.

Seejärel harjutame vastupidist: hingamist rindkerega. Tõmbame kõhu võimalikult tugevalt sisse ja säilitame seda asendit. Seejärel püüame rinnakorvi võimalikult palju avardada ja hingame sisse nii palju õhku, kui mahub. Pärast seda hingame nina kaudu vabalt välja.

Põhiharjutus:

Esimestel harjutuskordadel heidame tasasele pinnale selili, hiljem võime seda harjutust sooritada mis tahes kehaasendis. Kõigepealt lõdvestume ning kujutame endale ette, et sisse- ja väljahingamise ajal tungib meisse otsmikuchakra kaudu kosmiline energia.

Niisiis, hingame sügavalt välja ja alustame harjutuse esimest faasi.

Esimene faas: kõhu faas. Asetame käed alakõhule. Seejärel hingame sisse, alakõhtu esimese 3-4 sekundi kestel võimalikult palju pungitades, sedamööda kuidas õhku lisandub. Õhk täidab ainult kopsude alumist osa. Me võime seda tunda oma kätega, mis lebavad kõhul ja tajuvad selle paisumist. Niipea kui kõhu faas lõpeb, läheme üle järgmisele faasile.

Teine faas: ribide faas. Kolm või neli sekundit pärast sissehingamise algust, teisisõnu pärast seda, kui kõht on paisunud, jätkame sissehingamist. Lisaks avardame oma alumisi ribisid nagu lõõtspilli, samal ajal asetame käed külgedel ribidele, et tunnetada kopsude täitumist õhuga. Kui oleme alumised ribid maksimaalselt avanud, on kopsude keskosas piisavalt õhku ja võime alustada kolmandat faasi.

Kolmas faas: rangluu faas. Asetame nüüd oma käed ülemistele ribidele ja rangluule. Jätkame sissehingamist, avades ja avardades ülemisi ribisid. Nüüd täitub õhuga ka kopsude ülemine osa ja hapnik saab küllastada kogu kopsukoe. Hoiame sissehingamise kestusest umbes neli korda kauem hinge kinni ja kujutame ette, et meisse siseneb kosmiline energia. Seejärel alustame väljahingamist.

Neljas faas: kõhu faas. Asetame uuesti käed kõhule, väljahingamise esimese 3-4 sekundi kestel lõdvestame kõhtu ja tõmbame seda aeglaselt sisse. Vajaduse korral võib kõhtu kätega suruda.

Viies faas: ribide faas. Jätkame väljahingamist, lastes koonduda alumistel ribidel. Võime end seejuures kätega aidata. Kui oleme kopsude keskmise osa vabastanud, võime alustada viimast väljahingamise faasi.

Kuues faas: rangluu faas. Väljahingamise lõpus, kui juba arvame, et kopsudes õhku rohkem ei ole, koondame ülemised ribid ja päästame välja viimase õhujäägi. Meie käed lebavad seejuures mõistagi rindkere ülemisel osal.

Kui oleme oma kopsud täielikult tühjendanud, säilitame neid tühjana sama kaua kui õhuga täitunult. Seejärel alustame uuesti sissehingamise esimest faasi.

Harjutuse kestvus:

Teeme seda hingamisharjutust igal hommikul pärast ärkamist, kuni see muutub ajapikku harjumuspäraseks ja me ei hinga enam kogu aeg kõhuga.

Me ei tee harjutust esialgu kauem kui viis minutit, seejärel suurendame järk-järgult seda aega. Täielik sisse- ja väljahingamine (1. kuni 6. faas) peab algul kestma 44 sekundit, see aeg jaotub järgmiselt:

4 sekundit sissehingamist (1.–3. faas)

16 sekundit hinge kinnihoidmist täidetud kopsudega

8 sekundit väljahingamist (4.–6. faas)

16 sekundit hinge kinnihoidmist tühjade kopsudega

Mõne aja pärast võime minna üle tsüklile 5–20–10–20 sekundit, aasta pärast ei käi meile enam üle jõu tsükkel 16–64–32–64 sekundit (kõik panid kindlasti tähele, et ajalõikude omavaheline suhe on 1:4:2:4, selle skeemi järgi võib igaüks enda jaoks välja arvutada harjutuse kestuse).

2. Peatükk – Teadvuse laiendamine

Esimeses peatükis uurisime paranormaalsete mõjude füüsilise vastastiksidemeid. Teises peatükis võtame käsile nende sidemete vaimsed eeldused.

Kõiki meie tahteavaldusi – ka paranormaalseid – juhib teadvus. See sarnaneb väga arvuti protsessoriga, milles liideste kaudu mälupesadesse kogutud informatsioon moodustab loogilisi sidemeid. (Meie „protsessor“ – teadvus – ei tööta aga alati loogiliselt, põhjus on selles, et emotsioonid ei allu tahtele.)

Esitatud näite puhul on liidesteks meie meeleelundite retseptorid – silmad, kõrvad ja nahk –, info kogutakse lühiajalisse ja pikaajalisse mällu.

Vaimselt ettevalmistamata inimestel ei ole teadvus teatud takistavate tegurite, näiteks oma piiratuse ja vähese mahu tõttu, samuti koormatuse tõttu ebatõhusate mõtteprotsessidega suuteline alateadvuse kaudu aktiveerima chakraid, mis võimaldavad paranormaalset mõjutamist psii-välja moduleerimise teel. Niisugune teadvus saab luua sideme ümbritseva maailmaga ainult keha lihaskonda juhtides.

Kui teeme harjutusi, mis parandavad meie keskendumist, kujutlus- ja meditatsioonivõimet, võime teadvuse suutlikkust ja mahtu märkimisväärselt suurendada. Harjutusi, mille abil võime kõiki psii-nähtusi realiseerida, käsitleme selle peatüki harjutuste jaos.

HINGE JÕUD

Kõik tahte „normaalsed“ avaldumised, mille kaudu me ümbritseva maailmaga sõnade, žestide, miimika ja tegude abil pidevalt suhtleme, saavad alguse meie teadvusest, meie „minast“, mis asub neokorteksis ehk ajukoores.

Teadvuse impulsid, mis panevad meie lihased liikuma ja kommunikatiivse süsteemi nimega inimene toimima, muudetakse meie aju juhtimiskeskustes närviimpulssideks ja saadetakse närvisüsteemi kaudu edasi vajalikesse kohtadesse kehas.

Ka kõiki tahte paranormaalseid avaldumisi põhjustab ja juhib teadvus. Kuid see on võimalik ainult siis, kui vaheetapil sisse lülitada alateadvus, sest see on seotud energeetilise kehaga ning nadide ja meridiaanide süsteemide kaudu chakratega, mida aktiveerides võime meid ümbritsevat psii-välja moduleerida (vt esimese loengu jagu „Psii-väli“).

Kahjuks puudub „normaalsetel“ inimestel, kelle teadvus ei ole veel avardunud, teadvuse ja alateadvuse vahel kindel side. Ainult unes, narkootikumi- või alkoholiuimas, samuti spontaanselt tekkinud eriliste teadvuste seisundite korral tekib teadvuse kahe tasandi vahel lühiajaline side. Sellistel juhtudel võivad teadlikult avalduda alateadvuse arhailine sisu või spontaansed psii-nähtused.

Iga paranormaalse mõju eeldus ümbritsevale maailmale on niisiis sideme loomine teadvuse ja alateadvuse vahel, mis lubab meil lisaks veel ka otseselt mõjutada alateadvuse arhailist sisu ja isiklikku pärilikku informatsiooni (eelmise maise elu mäletamine!), samuti motoorseid protsesse meie kehas (psühhosomaatilistel põhjustel tekkinud haiguste ravi).

Kõik need protsessid toimuvad meie ajus, seepärast vaatleme kõigepealt aju ehitust ja funktsioneerimist, et seejärel uurida teadvuse avardamise võimalusi.

AJU

Kalade aju on väike. Maa kõige varasemas arenguetapis tekkinud elusolendite aju kujutas endast vaid väikest paksendit seljaaju otsas. Rohkem arenenud kaladel ulatub selle paksendi kaal juba kahe grammini ning on võrreldav kõrgemate loomade ajutüve või keskajuga. Enamikul praegu olemasolevatest kaladest on aju veelgi rohkem arenenud, sellel on lisaks ajutüvele ja keskajule ka juba ees- ning väikeaju. Tänapäevastel kahepaiksetel ja roomajatel võib täheldada vastupidiseid proportsioone, see on selgesti nähtav joonisel 1.

Kuid vanimate selgroogsete loomade säilmed annavad tunnistust, et nüüdisaegse aju peamised osad (suuraju, keskaju, väikeaju, vaheaju ja piklikaju, vt ka joonist 2) on olnud ammustest aegadest algelistes vormides olemas. Juba viissada miljonit aastat tagasi ujusid ürgmeredes kalataolised olevused, näiteks plakodermid ja ostrakodermid, kelle aju koosnes samadest põhiosadest kui inimaju. Ainult nende osade suhtelised suurused ja võimalik, et ka otstarve olid sel ajal teistsugused.

Arengu jätkudes, mille kestel tekkisid ainuraksetest algul lihtsaimad taimsed ja loomsed organismid ning neist omakorda – miljonite aastate kestel – kõik järjest keerulisemad hulkraksed, omandas aju järjest diferentseerituma kuju. Eesaju, suuraju ja väikeaju arenesid pidevalt ja muutusid suuremaks varem aju domineerinud osadest – seljaajust, ajutüvest ja keskajust. Need aju vanimad osad jäid pärast evolutsiooni iga etappi küll alles, kuid pidid oma funktsioone vastavalt arengule kohandama.

Joonis 1. Kala, kahepaikse, roomaja, linnu ja imetaja aju skemaatiline kujutis.

Nüüdisaegse inimaju ehitust näeme joonisel 2.

Vanad, algusest peale olemas olnud ajuosad ja hiljem tekkinud osad on neuroanatoomiliselt jäänud siiski iseseisvaks, seepärast võime praegu rääkida kolmest omavahel funktsionaalselt sõltumatust ajupiirkonnast, millest igaühel on eripärane intellekt, oma subjektiivsus, eriomane aja ja ruumi tajumine, oma mälu, oma eripärane motoorika ja muud funktsioonid. Ka neurokeemiline talitlus on neil ajupiirkondadel erinev. Näiteks neurokeemilised ühendid dopamiin ja koliinesteraas esinevad neis väga erinevates kontsentratsioonides.

Iga piirkond neist kolmest vastab ühele suurele arengufaasile.

Inimaju vanimad osad on seljaaju (vt ka 1. loengu jagu „Materiaalne keha“), piklikaju ja sild, mis moodustavad ajutüve, samuti keskaju. Selles piirkonnas asub paljunemise ja enesesäilitamise neuroloogilise mehhanismi põhiosa, sealhulgas südame, vereringe ja hingamise juhtimise keskus.

Joonis 2. Inimese aju skemaatiline kujutis küljelt.

See piirkond on olemas ka kõigil teistel imetajatel, kuid kaladel, kahepaiksetel ja roomajatel hõlmab see peaaegu kogu aju, sellepärast nimetatakse seda reptiilseks kompleksiks ehk R-kompleksiks. See arenes välja mitusada miljonit aastat tagasi.

Reptiilset kompleksi ümbritseb limbiline süsteem (ladina keeles limbus – äär). Limbiline süsteem on olemas ka teistel imetajatel, reptiilidel on see vaid nõrgalt arenenud. Limbilise süsteemi areng algas umbes 150 miljonit aastat tagasi. Limbilise süsteemi peal asub ajukoor. See on kõige tugevamalt avaldunud evolutsiooniline moodustis. Mida kõrgem on imetajate arengutase, seda arenenum on tema ajukoor. Niisiis on see kõige rohkem arenenud inimestel ning hästi arenenud ka vaaladel ja delfiinidel. Ajukoore areng algas mõnikümmend miljonit aastat tagasi ja seda kiirendas oluliselt inimese ilmumine evolutsioonitasandile.

Joonis 3. Kolme ajupiirkonna tugevalt skematiseeritud kujutis.

Aju „kolmainsuse“ kontseptsioon annab tunnistust tähelepanuväärsetest kokkulangevustest nende teaduslike järeldustega, millele oldi sõltumatult jõutud aju ja keha massi suhte uuringutel – imetajate ja primaatide ilmumisega kasvas nimelt hüppeliselt ka aju maht.

Igasugune evolutsioon, mida põhjustab elu struktuuri muutumine, on ülimalt ohtlik ja võib teatud asjaoludel viia hävitavasse tupikusse. Kuid fundamentaalsete muudatusteni võib jõuda ka uute süsteemide lisamise teel juba olemasolevatele.

Sellest mõttest lähtus saksa loodusteadlane, arst, botaanik ja zooloog professor Ernst Haeckel (1834 – 1919), kes töötas välja rekapitulatsiooniteooria.

Joonis 4. Küüliku, kassi ja ahvi aju külg- ning ülaltvaade. Ülemistel joonistel on ajukoor eriti hästi näha. Alumistel joonistel näeme limbilist süsteemi ja reptiilset kompleksi.

Professor Haeckel toetas seisukohta, et imetajad (ka inimene) kordavad oma embrüonaalse arengu käigus täpselt oma eellaste evolutsioonilist teed.

Ja tõepoolest: emaihus kasvades läbime staadiumid, mis on hämmastavalt kalade, reptiilide ja imetajate – veel primaatide hulka mittekuuluvate elusolendite – loodete sarnased.

Alles mitu nädalat pärast eostamist võtab loode äratuntavalt inimese kuju (seda on selgelt näha joonisel 5, millel on kujutatud, inimese, sea, linnu ja kala kolm embrüonaalset staadiumi).

Ka inimloote aju areneb seestpoolt väljapoole, algelisest nüüdisaegseks: kõigepealt areneb välja reptiilne kompleks, seejärel limbiline süsteem ja viimasena ajukoor. Vaatleme nende kolme ajupiirkonna funktsioone lähemalt.

REPTIILNE KOMPLEKS

Reptiilne kompleks täidab – ehkki evolutsiooni käigus on see mõistagi kohanenud ka keerulisemate ülesannetega – veel tänapäevalgi üldiselt samu funktsioone kui muistsel ajal lihtsaimatel elusolenditel: keha niisuguste motoorsete funktsioonide juhtimine nagu vereringe, hingamine, lihaste liikumine jne. Lisaks on reptiilsel kompleksil oma mälu, millesse on kogutud elusolendi kõik eelnevad kogemused. Need kogemused moodustavad kokku alateadvuse, millest tuleb selles loengus veel põhjalikumalt juttu.

Reptiilne kompleks koosneb järgmistest inimaju komponentidest:

– seljaaju (medulla spinalis)

– piklikaju (medulla oblongata)

– sild ja väikeaju

– keskaju.

Seljaaju sisaldab lisaks oma närviaparaadile ka arvukalt närvijuhteteid, mis ühendavad keha piirkondi ajukeskustega. Seljaaju on ümara kujuga ja umbes 45 cm pikkune (vt ka 1. loengu joonist 21.)

Piklikajust kuni seljaaju (conus medullaris) lõpuni kulgeb 31 närvipaari ehk spinaalnärvi. Spinaalnärvid koosnevad kõhtmisest ja selgmisest juurest. Seljaaju lõpp on seotud juurtšakraga. Juurtšakra kaudu vastu võetud vaba kosmilise energia põhiosa juhitakse seljaaju kaudu kõrgematesse tšakratesse (vt 1. loengu jagu „Bioenergeetiline vastastikmõju“).

Joonis 5. Inimese, sea, linnu ja kala kolm embrüonaalset staadiumi. Varases staadiumis (ülemine rida) erinevad looted üksteisest vähe.

Ajukoore motoorsetest piirkondadest saabuvad närviimpulsid, mis tekitavad tahtlikke liigutusi, jõuavad vastavatesse seljaaju rakusüsteemidesse, täpsemalt hallolluse esiosas asuvatesse eesmistesse sarvrakkudesse. Sarvrakud kannavad motoorsed impulsid üle perifeersetele närvidele, mis viivad need vajalike lihasteni ja tekitavad lihaserakkude kontraktsiooni (ladina keeles contractio – kokkutõmbumine).

Eesmised sarvrakud saavad ärritusi ka aju teistest osadest, samuti perifeeriast, teisisõnu naha või lihaskonna reflektoorseid funktsioone täitvatest närvidest. Need on refleksid, mis hoiavad näiteks meie pead normaalses asendis, see toimub meie jaoks alateadlikult. Ka muud refleksid, näiteks mõne kehaliigese painutamine või sirutamine pärast ebameeldivat või valulikku nahaärritust, samuti vegetatiivsed refleksid, näiteks põie või jämesoole tühjendamine, lähtuvad seljaajust ega allu meie teadlikule kontrollile.

Ärritused väikeajust jõuavad samuti eesmistesse motoorsetesse sarvrakkudesse. Need impulsid on vajalikud peamiselt tasakaalu säilitamiseks ja lihaseliste liikumiste täpsuse tagamiseks. Samas rakkude piirkonnas lõpevad ka aju teise piirkonna närvikiudude süsteemid, mis annavad infot automaatsetest kaasnevatest liigutustest, näiteks kätega vehkimisest käimise ajal või žestidest suulisel suhtlemisel.

Seljaaju hallolluse külgmistes piirkondades asuvatest rakkudest lähtuvad närvikiud, mis on seotud sümpaatilise närvisüsteemi haruga (vt joonist 1. loengu jaos „Materiaalne keha“). Need on olulised tahtele allumatus silelihaste töös, näiteks seedetraktis, soontes ning sellistes õõnsates elundites nagu emakas, sapi- ja kusepõis jt. See süsteem tagab ka paljude sisesekretsiooninäärmete töö (autonoomne närvisüsteem). Seljaaju tagumises osas asuvad närvikiudude süsteemid kannavad peamiselt infot surve, puudutuse, valu, vibratsiooni, temperatuuri ja asendimuutuste kohta. Need aistingud kantakse suuremas osas edasi aju kõrgematesse keskustesse.

Niisiis, kokkuvõtlikult: seljaajus on tõusvad ja laskuvad närvijuhteteed, samuti eraldi närviaparaat, ms juhib eelkõige seljaaju reflekse.

Seljaaju jätke pikkus on 2–2,5 cm. Väliselt paistab see olevat lihtsalt seljaaju pikendus (vt joonist 2). Kuid selle sisemine ehitus on keerulisem, eeskätt arvukate peaajuga seotud juhteteede ja nende kommuteerimise tõttu ajutüves.

Seljaaju jätke liitumise piirkonnas ajutüvega kontrollivad ja koordineerivad teatud rakkude rühmad neelamist, oksendamist, hingamist, kõne motoorikat, seedimist, mitmesuguseid ainevahetuse protsesse ja südametegevust. Energeetiline keha mõjutab hingamist ja südametegevust kõritšakra kaudu, mis on seotud seljaaju jätkega (vt 1. loengu jagu „Bioenergeetiline vastastikmõju“) ning võib sel moel teadvuse kõrgemates seisundites meid vahetult ja suunatult juhtida.

Sild ja piklikaju on otseses ühenduses seljaaju jätkega. Need koosnevad võimsatest kiudude kimpudest, mis seovad suurt aju väikeajuga. Need sidemed koordineerivad ennekõike tahtlikku motoorset käitumist ja tajumisaistinguid. Siin võib näitena nimetada mängu muusikariistadel. Piklikaju kohal asub õõnes ruum, mille põhi on lohkjas. Seal lõpeb enamik aju närvidest.

Keskaju moodustab suhteliselt kitsa vahelüli silla ja suuraju vahel, see on tähtis sensoorsete ja motoorsete ärrituste eraldusjaam. Paljusid tahtmatuid liigutusi, näiteks silmade kissitamist ereda valguse käes juhib keskaju.

LIMBILINE SÜSTEEM

Limbilises süsteemis on reptiilse kompleksi alateadvuse sisu seatud vastavusse ajukoore ärkveloleku seisundi analoogilise sisuga, need kutsuvad esile tugevaid emotsioone, mis võivad ulatuda tohutu suurte mastaapideni. Siin sünnivad armastuse ja vihkamise, hirmu ja vapruse, õnne ja depressiooni aistingud. Kui limbilist süsteemi elektriliselt stimuleerida, tekivad sümptomid, mis meenutavad psühhoosi või psühhodeeliliste/hallutsinogeensete narkootikumidega tekitatud seisundit. Tõepoolest, limbilises süsteemis asuvad paljude psühhotroopsete narkootikumide mõjusfäärid.

Limbilise süsteemi eri rakurühmad juhivad materiaalse keha motoorseid funktsioone, näiteks ainevahetust, kehatemperatuuri ja südamelöökide sagedust, samuti seksuaalset käitumist, und ja toitumist.

Limbilisel süsteemil on oma lühiajaline mälu. Sellesse koguneb materiaalse keha sensoorse süsteemi tajutud informatsioon ümbritseva maailma kohta ja selles säilib lühikest aega näiteks une või uimastite mõju ajal alateadvusest saadud teadvuse seisund. See informatsioon filtreeritakse ja edastatakse seejärel lõplikuks säilitamiseks ajukoore pikaajalisse mällu.

Haistmispiirkonda (cortex olfactorius), ühte vanimasse limbilise süsteemi ossa jõuab mitte ainult ninaga tajutav lõhnainfo, vaid ka sissehingatava õhuga vastu võetud vaba kosmiline energia, mis võib materiaalse keha elulisi funktsioone tugevdada ja varustab energeetilist keha uue energiaga.

Niisiis kujutab limbiline süsteem endast reptiilset kompleksi ajukoorega siduvat lüli – tugevaima bioenergeetilise vastastikmõju ala. Limbilise süsteemi koostisosad on muu hulgas järgmised:

– hüpofüüs,

– hüpotaalamus,

– taalamus,

– amügdala,

cortex olfactorius,

– hipokampus.

Limbilise süsteemi tähtsaim koostisosa – niinimetatud põhinääre – on kahtlemata hüpofüüs, mida juhib ja mõjutab otsmikutšakra. Hüpofüüs on tšakraga seotud ninajuures asuvate närvilõpmete kaudu (vt 1. loengu jagu „Bioenergeetiline vastastikmõju“). Hüpofüüs suudab sissehingatavast õhust vastu võtta vaba kosmilist energiat ja anda seda edasi hormoonidele, mis juhivad lapse keha kasvu, mõjutavad sugulist küpsemist, reguleerivad vee eritumist ja teiste endokriinsete (hormonaalsete) näärmete tööd.

Endokriinse tasakaalu rikkumise tagajärjel tekkivad meeleolu kõikumised näitavad meile selgelt, kui tihe on limbilise süsteemi side meie meelteseisundiga.

Vaheaju alumist osa nimetatakse hüpotaalamuseks. Selles asuvad mitmesugused rakurühmad, mis kontrollivad elulisi funktsioone, sealhulgas kehatemperatuuri, ainevahetust, südamelöökide sagedust, seksuaalset käitumist, vedelike ja toidu tarbimist. Hüpotaalamust ja närvisüsteemi ühendab endokriinse süsteemiga väga tähtis side.

Taalamus asub vaheaju tagumises osas ja sisaldab peamisi rühmi, mis töötlevad eeskätt mitmesuguseid aferentseid ärritusi. See on omalaadse alateadvuse, samuti tähtsate emotsioonide tekkimise eeldus. Aju selle osa haigestumise korral võib täheldada naeru- või kisahoogusid.

Taalamusest lähtuvaid emotsionaalseid või primitiivseid reaktsioone töödeldakse ajukoores ja seejärel jõuavad need teadvusse.

Limbilisse süsteemi kuuluv amügdala ehk mandelkeha on tugevalt seotud agressiivsuse ja hirmuga. Sõbralike koduloomade amügdala elektriline stimuleerimine võib neis tekitada lausa uskumatuid hirmu- ja maruhoogusid. Ühel juhul tõmbus kodukass väikest valgest hiirekest nähes paanilises hirmus kägarasse. Teisalt muutuvad looduslikult metsikud loomad, näiteks ilves, pärast amügdala eemaldamist leebeks, nad lubavad ennast silitada ja puudutada.

Limbilise süsteemi häired võivad esile kutsuda raevu, hirmu või sentimentaalsust. Ka loomupärane ülitundlikkus võib anda samasuguseid tulemusi: niisugust haigust põdev inimene peab oma tundmusi seletamatuteks ja kohatuteks. Vähemalt mõnede emotsioonide valdkonnas teatud rolli mängivate endokriinsete limbiliste süsteemide nagu hüpofüüs, hüpotaalamus ja amügdala toime põhineb väikestel hormonaalsetel valkudel, mida need süsteemid eritavad ja millega aju teisi osi mõjutavad. Kõige tuntum neist on hüpofüüsi valk – adrenokortikotroopne hormoon, mis võib mõjutada selliseid vaimseid funktsioone nagu visuaalne mälu, hirm, tähelepanu kestus. Teatud väikseid hüpotaalamuse valke on katsete ajal avastatud kolmandas ajusagaras, mis ühendab hüpotaalamust taalamusega.

Limbilise süsteemi vanim osa on cortex olfactorius – haistmismeelega seotud osa. Inimesel on see nõrgalt arenenud, sest erinevalt loomadest, kes lõhnade järgi orienteeruvad, ei vaja ta seda enam. Kuid me peame teadma, et lõhnadel on emotsionaalne tähtsus.

Cortex olfactorius võib ninajuures asuvate närvilõpmete kaudu vastu võtta vaba kosmilist energiat ja seda edastada energeetilisele või materiaalsele kehale.

Inimese suutlikkuses midagi meelde jätta ja mäletada mängib olulist rolli hipokampus – limbilises süsteemis asuv struktuur. Algselt oli hipokampus üksnes lühiajaline mälu lõhnade salvestamiseks, millest oli kasu saagi jälitamisel või vastassoost partneri otsingul. Evolutsiooni käigus on see funktsioon – vähemasti inimese puhul – jäänud teatud määral teisejärguliseks. Hipokampus on muutunud üldiseks mäluks, mis kogub lühiajalisest sensoorselt tajutud aistinguid, ärritusi ja reptiilsest komplektist saabuva alateadvuse sisu näiteks une ajal. Hipokampus kõrvaldab liigse info ja saadab selle olulise osa pikaajalisse mällu, mis asub ajukoores.

AJUKOOR

Eesaju kahjustused põhjustavad kaladel initsiatiivi ja ettevaatlikkuse kadumist. Kõrgematel loomadel paiknevad need omadused ajukoores, see on paljude iseloomulikult inimlike tunnetuslike funktsioonide piirkond. Ajukoore võib jagada viieks suureks osaks:

– otsmikusagar,

– oimusagar,

– kiirusagar,

– kuklasagar,

– väikeaju.

Otsmikusagar on seotud väga mitmekesiste vaimsete tegevustega. Siin asuvad niisuguste võimete füüsilised keskmed nagu mõtlemine, tundmine ja hindamine. Üks suurte püramiidsete rakkude rühm juhib ka liigutuste väga keerulisi järgnevusi. Motoorne kõnekeskus asub samuti aju selle osa esiküljel. Paremakäelistel asub motoorne kõnekeskus vasakus poolkeras, vasakukäelistel paremas poolkeras. Kui mingi vigastus ainult aju ühes pooles põhjustab kõnevõime kadumise, siis on seda teatud tingimustel võimalik taastada. Seda osa, mis juhib neid väga eriomaseid tahtlikke liigutusi, nimetatakse ajukoore motoorseks piirkonnaks.

Keha kogu lihaskonda kontrollivad ajukoore eri väljad. Üksikute rakkude ärritamine tekitab vastavate lihaste kokkutõmbumise (kontraktsiooni). Rakkude hävitamine kaotab täielikult tahtlike liigutuste võime. Need rakud juhivad ka kontraktsioonide ja lõdvestumiste järgnevust. Kui aju see piirkond on tugevalt kahjustatud, kaob selle pidurdav funktsioon, see võib põhjustada kestvat kontraktuuri ja lihaskonna tuimestumist (spastiline parees, halvatus).

Otsmikusagar on arvukate sidemete abil ühendatud ka taalamuse ja aju tagumise osa teiste piirkondadega. Siin seonduvad ärritused muude assotsiatiivsete tegevustega, mida seejärel tajutakse emotsioonidena. Sedamööda kuidas kasvab ühenduste arv sensoorsete ja emotsionaalsete ärrituste vahel, arenevad mitmekülgse mõtlemise ja kombineeritud otsustuste, samuti abstraktsete ettekujutuste füüsikalised alused.

Need võimed tervikuna kujundavad teadvuse ja isiksuse, niisiis tema „mina“, seepärast on võimalik teadvust ja isiksust positiivses suunas arendada, tugevdades teadlikult sidet nende vahel. See on saavutatav näiteks selles õppekavas esitatud harjutuste abil. Aju otsmikupiirkonna haigused kutsuvad aga sageli esile isiksuse negatiivseid muutumisi, vähendavad otsustusvõimet, terve mõistuse jõudu ja emotsionaalset enesekontrolli.

Silmadega saadav visuaalne informatsioon satub kõigepealt ajukoore tagaossa. Selles aju piirkonnas analüüsitakse optiliselt tajutavate esemete suurust, kuju, värvust ja liikumist, samuti kaugust nendeni. Sel moel identifitseeritakse neid ja eristatakse sarnaste omadustega objekte üksteisest. Nii võib kõrgel õhus asuvat objekti vaadeldes visuaalse kogemuse põhjal vahet teha, kas see on lennuk või lind (mälu optilised väljad).

Kuklasagara vigastus, näiteks tulirelvaga tekitatud haav, võib sageli rikkuda nägemisvälja. Ohvri kõik teised funktsioonid võivad säilida normaalsetena, kuid ta näeb ainult perifeerselt, sest nägemisvälja keskele on tekkinud must laik. Teistel juhtudel võivad tekkida tajumishäired, sealhulgas lainekujulised geomeetrilised häired nägemisväljas, samuti visuaalsed moonutused. Näiteks objekti, mis asub maapinnal paremal, võidakse tajuda 180° vasakule pööratuna ja õhus hõljuvana.

Suutlikkus siduda kuuldeärritusi visuaalsetega asub oimusagaras. Selle sagara kahjustamine võib põhjustada teatud liiki afaasiat (kõne tajumise võime kaotamist). On märkimisväärne, et kahjustatud ajuga patsiendid võivad täielikult mõista suulist kõnet, kuid ei saa aru kirjalikust tekstist või vastupidi. Nad võivad osata kirjutada, kuid mitte lugeda; nad võivad osata lugeda numbreid, kuid mitte tähti; nad võivad ära tunda objekte, kuid mitte värvusi. Ajukoore funktsioonide jaotus on selgesti nähtav, ei ole õige üldlevinud arvamus, et lugemine ja kirjutamine või sõnade ja numbrite äratundmine on väga sarnased võimed. Oimusagar on lisaks ka enamiku pikaajalise mälu infokogumise funktsioonide füüsiline alus. See annab inimesele võime mõelda tulevikust.

Kiirusagar suudab töödelda eriti peeni aistinguid, näiteks mitmesuguseid kompimisaistinguid. Käeshoitavate üksikesemete kaalu, vormi ja struktuuri eristamine eeldab laitmatu parietaalse aju olemasolu. Aju selle piirkonna funktsioon on ära tunda objekte kompimise teel, kui me neid ei näe.

Kiirusagar on seotud kroontšakraga, seepärast saame selle abil vastu võtta kosmilise energia moduleeritud kiirgust, kui asume kõrgema teadvuse seisundis (vt 1. loengu jagu „Bioenergeetiline vastastikmõju.“)

Väikeaju asub kolju tagaosas ja koosneb paljudest kihtidest, mida ühendavad kaks suurt küljesagarat ja keskmine paaritu väikeaju-uss (vermis cerebelli).

Arvukad väikeaju koore rakud võimaldavad luua mitmekesiseid sidemeid pea- ja seljaaju vahel. Väikeaju on tähtis ühenduslüli ajupiirkondade vahel ning tänu bioenergeetilisele vastastikmõjule ka materiaalse ja energeetilise keha vahel.

Väikeaju peamine funktsioon on suhteliselt üldiste liikumiskavatsuste muundamine konkreetseteks liigutuste järgnevusteks. Seda nii keha enda väga erinevate liikumiste puhul kui ka pea, keha ja jäsemete lihaste harmoonilise koostöö tagamiseks. Näiteks sellised lihtsad liigutused nagu sulepea võtmine, kasutamine ja käestpanek nõuavad paljude üksiklihaste koordineeritud kontraktsioone.

Väikeaju kooskõlastab niisiis inimese liikumiskavatsusi. See sünkroniseerib ja koordineerib liikumist ennast, selle ulatust, suunda, kiirust ja jõudu silmade liikumisega. Väikeaju vigastus tekitab liikumise üldisi häireid.

TEADVUSE AVARDAMINE

Ajusse saabub ümbritseva maailma ja meie keha füüsilise seisundi kohta pidevalt infot. Osa sellest infost satub vahetult aju motoorsetesse keskustesse, osa lühi- ja pikaajalisse mällu ning me teadvustame vaid murdosa kõigest sellest.

Meie „normaalse“ teadvuse mahu suure piiratuse põhjused on järgmised:

– kogu saabuv informatsioon peab läbima teadvuse kitsa kanali, mille läbilaskevõime on vaid 16 bitti (informatsiooni) sekundis;

– jooksva hetke kestus, teisisõnu ajavahemik, mille kestel tuntakse ära teadvustatud muljed vastastikku seotud tervikuna, on kõigest 10 sekundit;

– emotsioonid blokeerivad või nõrgendavad suuremal või vähemal määral meie teadvuse tööd;

– meil ei ole vahetut juurdepääsu oma alateadvuse sisule.

Meie teadvus on juba täielikult koormatud „normaalse“ rutiinse mõttetööga, samuti sidemete loomisega, et tunnetada ümbritsevat maailma, seepärast ei ole selles rohkem vaba mahtu, et tajuda paranormaalseid mõjusid. Teadvuse olemasoleva mahu avardamiseks on mitmesuguseid võimalusi. Me võime meditatiivsete harjutuste abil (need on esitatud loengu harjutuste jaos) õppida suurel määral vähendama oma emotsioonide mõju või neid täiesti välja lülitama, moodustama infoühikutest suuri plokke, üldistama, blokeerima ümbritseva maailma ja keha seisundi kohta teadvusse saabuvat informatsiooni, pikendama jooksva hetke kestust, samuti looma sidemeid teadvuse ja alateadvuse vahel.

Kõiki neid teadvuse avardamise võimalusi hakkame käsitlema oma õppekavas. Enne kui asume asjakohaste harjutuste juurde, vaatleme teadvuse ja alateadvuse mõistet.

ALATEADVUS

Alateadvus, mille all peetakse psühholoogias sageli silmas peamiselt „teadvustamatut“, koosneb arhailiste, see tähendab muistsetest aegadest pärinevatest reptiilse kompleksi mälude sisust, niinimetatud arhetüüpidest, esivanemate isiklikust geneetilisest infost, samuti materiaalse keha sensoorsete retseptorite ja energeetilise keha tšakrate kaudu pidevalt vastuvõetavast informatsioonist ümbritseva maailma kohta.

ARHETÜÜBID

On käitumisviise, mida ei pea inimene või loom pärast sündi õppima, ta tuleb ilmale juba koos nendega. Iga imik „teab“ automaatselt, kuidas hingata, neelata ja karjuda, ta ei ole seda kunagi õppinud. Iga töömesilane teab, kui palju mett on vaja panna kärjekannu, enne kui asetada sinna muna ja sulgeda „inkubaator“ kaanega (kuid ta ei õpi kunagi kärjekannudesse mett lisama, kui mesinik need tühjaks pumpab, sest tema kindlalt omandatud teadmised ei allu muutustele). On olemas liik mardikaid, kes oskavad sarapuulehest välja lõigata täpselt niisuguse tüki, et see pingejõudude mõjul ise kookoniks keerdub, milles vastsed ohutu ulualuse leiavad (matemaatikud on välja arvutanud, et mardika tehtud lõikejoon vastab täpselt keerulisele kõverale, mis arvestab kõiki pingejõudusid puulehes). Ja herne-teramardika vastne teab, et ta peab enne nukustumist tegema ava veel pehmesse herneterasse, et kõvenenud hernesse sügisel mitte kinni jääda.

Kust pärinevad kõik need õppimata, sünniga kaasa saadud teadmised, mida üldiselt nimetatakse instinktiks? Tuletame kõigepealt meelde, mida oleme õppinud aju arengu kohta:

– muistsetel elusolenditel moodustas reptiilne kompleks aju domineeriva osa, limbiline süsteem ja ajukoor olid seevastu nõrgalt arenenud;

– reptiilne kompleks koos limbilise süsteemiga reguleeris nende lihtsa ehitusega elusolendite kõiki motoorseid funktsioone;

– evolutsiooni käigus suurenesid limbiline süsteem ja ajukoor, kuid reptiilne kompleks säilitas oma algsed funktsioonid modifitseeritud vormis;

– reptiilsel kompleksil on oma mälu, mis töötab sõltumatult limbilise süsteemi lühiajalisest mälust ja ajukoore pikaajalisest mälust.

Kui võtta veel ka arvesse, et reptiilse kompleksi mälu sisu on salvestatud geneetilises pärilikus materjalis ja DNA kandub pärilikult edasi ühelt põlvkonnalt teisele, siis saab selgeks, et reptiilses kompleksis kogunevad kogemused elust enesest ja seda miljardite aastate kestel.

Seda fakti kinnitavad kõige paremini muistendid draakonitest paljudes maailma kultuurides. Nii näiteks kuulutab Jumal Uue Testamendi Kolmandas Moosese raamatus välja igavese vaenu roomajate ja inimeste vahel, kristlikus legendis on Püha Georg (Püha Jüri) lohe alistaja. Põhjala kangelasmuistendis tapab Sigurd kuldaardeid valvava lohe Fafniri, et need temalt vallutada. Inglismaal tuntakse madu nimega Lambton Worm, kelle võitis noor lord, Hiina mütoloogias kehastavad draakonid taevaste jõudude võimu.

Joonis 6. Hadrosaurus: viimane saurus, kes suri välja 60 miljonit aastat tagasi.

Praegu on selge, et draakonid olid tegelikult soomusloomad, kes elasid Maal üle 60 miljoni aasta tagasi. Sel ajal ei olnud inimesi veel olemas, aga kui leiti esimesed sauruste jäänused, olid lood draakonitest juba muutunud muistenditeks, niisiis pidid teadmised nende loomade kohta pärinema üksnes inimeste endi peast.

INIMESE PÄRILIK INFORMATSIOON

Reptiilsesse kompleksi abil kogutakse ja päritakse edasi mitte ainult arhetüüpe, vaid ka isiksust kujundavat tähtsat infot. Seda tõendavad ühemunakaksikute uurimisel saadud tulemused.

Esimene näide on Johnist ja Johnist. Nad on kaksikud, kes 43 aastat tagasi, peagi pärast sündi lahutati, mõlemate kasuvanemad panid neile nimeks John. Mõlemad abiellusid neiuga nimega Angela, mõlemad lahutasid ja abiellusid teist korda Jeaniga. Ühel Johnil oli poeg James Allan ja ka teine ristis oma poja James Allaniks. Mõlemal oli lapsepõlves koer nimega Buster. Mõlemad närisid küüsi, mõlemad olid koolis matemaatikas tugevad ja õigekirjas nõrgad.

Teise näitena võib nimetada kaksikuid Edat ja Fredat. Teadmata teineteise olemasolust, töötasid mõlemad ühes ja samas telefonifirmas samal ametikohal, abiellusid ühel ajal, sünnitasid ühel ajal poja ja mõlemal oli collie tõugu koer nimega Lady.

Võib nimetada terve rea iseloomulikke omadusi, mille kohta on teada, et need on sünnipärased: kehakuju, hääl, žestid, kõnnak, temperament, iseloom ja intellekt põhinevad geneetilisel materjalil, vaid nende arengut mõjutab ümbritsev maailm.

Ka palju haigusi võivad olla pärilikud. See ei ole hämmastav, sest seljaaju jätke, mis kuulub reptiilsesse kompleksi, reguleerib ja kontrollib keha füüsilisi protsesse (vt ka jagu „Reptiilne kompleks“). Pärilike haiguste hulka kuuluvad artriit, soonte spasmid, migreen, tuberkuloosi eri liigid ja teised. Ka mitmesugused psüühilised häired võivad olla päritud esivanematelt.

ÜMBRITSEVAST MAAILMAST SAABUV INFORMATSIOON

Meie planeeti pommitavad lakkamatult kiirgusosakesed (kvandid), mis jõuavad meieni kosmose sügavustest, need katavad biosfääri – Maa elusa kesta – tiheda elektromagnetiliste väljade ja lainete võrguga.

Kosmiline kiirgus pärineb Universumi kõige kaugematest piirkondadest. See koosneb kõrgenergeetilistest korpusklitest, prootonitest, alfaosakestest (heeliumi aatomi tuumadest), elektronidest, positronidest, neutriinodest, footonitest jne.

Need osakesed kannavad valgus-, ultraviolett-, röntgen-, gravitatsiooni- ja raadiokiirgust ning nende allikad on tähtedevahelised objektid: supernoovad kiirgavad ettekujutamatul hulgal footoneid, supernoovade jäänused – pulsarid (neutrontähed) – ja ka mustad augud kiirgavad kõrgenergeetilist raadiokiirgust. Linnutee ja teiste galaktikate keskmest jõuavad meile lisaks valguslainetele ka gravitatsiooni- ja muud lained.

Meie Päikesesüsteemi planeedid mõjutavad samuti oma magnet- ja gravitatsiooniväljaga Maa biosfääri ning järelikult kõiki füüsikalisi ja bioloogilisi protsesse. Nende mõju arvestamisest lähtuvad muu hulgas kõik astroloogilised arvutused.

Eriti tugev on Päikese ja Kuu mõju. Päike kiirgab igas suunas pidevat nähtavat valguskiirte voogu (footoneid), röntgenkiirgust, elektriliselt laetud osakesi ja raadiolaineid, osa neist jõuavad Maani.

Lisaks sellele pidevale kiirgusele saadab Päike meile ka häirivaid kiirgusi, mis tekivad Päikese pinnal näiteks pursete korral (kromosfääri pursked, protuberantsid jt) ja vallandavad lugematul hulgal elektriliselt laetud osakesi, samuti tugevat elektromagnetilist kiirgust.

Joonis 7. Päikese kromosfäär. Täieliku päikesevarjutuse ajal paistab see meile Päikest ümbritseva kroonina. Päikese röntgenifotol on näha kõrgete temperatuuride piirkonnad.

Ühe või kahe päeva pärast jõuavad laetud osakesed Maa lähedusse, enamik neist paigutub piki Maa magnetvälja jõujooni ja moodustab niinimetatud Van Alleni vööndi. Ülejäänud suudavad Maa magnetvälja vastumõju siiski ületada ja magnetpooluste kohal atmosfääri tungida.

Need laetud osakesed ringlevad atmosfääris suure kiirusega ja see tekitab kaks efekti.

Atmosfääri alumistes kihtides (kuni 100 km kõrguseni) ioniseeruvad õhu gaasilised osakesed ja see tekitab helendumisnähte – virmalisi (see on nähtus, mis meenutab põhimõtteliselt neoonlampide helendumist).

Atmosfääri ülemistes kihtides – ionosfääris – tekitavad osakesed oma magnetvälja, mis mõjutab Maa loomulikku magnetvälja ja põhjustab magnettorme, mis häirivad raadiosidet ning magnetkompasside tööd. Kõige tugevam on „segavate“ kiirguste mõju päikeseplekkide aktiivsuse ajal. Päikeseplekid on jahedamad piirkonnad Päikesepinnal, mis tekivad Päikese magnetvälja häirete tagajärjel. Suurte päikeseplekkide magnetväli võib olla 10 000 korda tugevam Maa magnetväljast.

Päikeseplekkide läbimõõt võib ulatuda 100 000 kilomeetrini, kõige väiksemate päikeseplekkide läbimõõt on umbes 150 km. Nende arvukus muutub tsükliliselt, perioodiga umbes 11,2 aastat. Pärast iga tsüklit muutub magnetiline polaarsus, niisiis kestab täielik tsükkel umbes 22,5 aastat.

Joonis 8. Protruberants.

Joonis 9. Maa radiatsioonivööndid.

Joonis 10. Foto päikeseplekkide rühmast.

Kuu asub Maale lähedal ja mõjutab oma gravitatsiooniväljaga tugevalt Maa biosfääri, põhjustades muu hulgas Maa magnetvälja muutumist.

Lisaks elektromagnetilise spektri kiirgustele jõuavad Maale ka vaba kosmilise energia ja kosmiliste objektide ruumilise energia kvandid, mis, nagu iga teinegi keha, kätkevad endas kontsentreeritud kosmilist energiat, need kiirgavad osa sellest pidevalt välja. Kõigil neil kiirgustel on „informatsiooniline sisu“, teisisõnu kannavad ja edastavad need teavet olukorrast kosmoses igal ajahetkel. Osa sellest informatsioonist suudavad Maa elusolendid vastu võtta kolmel viisil:

a) kaudselt biosfääri kaudu, mida mõjutavad kosmilised jõud ja mille signaale registreerivad kõik elusolendid oma retseptorite abil;

b) vahetult materiaalse keha somaatiliste rakkude kaudu, mille fermentide tootmist mõjutavad lisaks DNAsse salvestatud pärilikkusele väljastpoolt ka ultraviolettkiirgus ja elektromagnetilised väljad;

c) vahetult energeetilise keha tšakrate kaudu, mis suudavad vastu võtta kosmilise energia kiirgust ja edastada selle informatsioonilist sisu aju reptiilsesse kompleksi. Samas muudavad tšakrad osa sellest energiast elu energiaks ja annavad edasi materiaalsele kehale.

Saabuva kiirguse intensiivsus ei ole püsiv, sest kõik kosmilised objektid on pidevas liikumises. Seetõttu võib juhtuda, et objektid katavad üksteist või muutub kiirguse langemisnurk, mis võib põhjustada kiirguse täielikku katkemist või nõrgenemist. Maa pöörlemine ümber oma telje ja tiirlemine ümber Päikese, samuti Kuu tiirlemine ümber Maa on ühtlased, seepärast on kiirguse mõju rütmiline. Need on bioloogilised rütmid, millele alluvad kõik organismid alates ainuraksetest kuni inimeseni. Tähtsamaid bioloogilisi rütme ja nende mõju kirjeldab alljärgnev nimistu.

Täname, et olete meiega! Peatükk järgneb… täiendame peatükki ajaressursside ilmnemisel…

Energiamullidest on kujutatud kahte vastastikku asetsevat peakuju

1. Peatükk – Kosmiline energia

PSI – HINGE VÕIM

Hinge võim

Meie ajastu inimesed on juba ammu harjunud tehnika „imedega“, mis saadavad raadio- ja televisioonisignaalide abil akustilist ja optilist informatsiooni mis tahes kaugusele. Telefoni leiutamine vähendas tunduvalt vahemaid ja tekitas mulje, et vestluskaaslane asub siinsamas, ehkki tegelikkuses võib ta viibida teisel mandril. Satelliitide abil edastatakse televisioonikujutist valguse kiirusel ühelt mandrilt teisele, kosmoseaparaadid suudavad saata Maale informatsiooni ka meie Päikesesüsteemi kõige kaugema planeedi kohta.

Selle mahuka informatsioonivoo on loonud inimkonna tehniline võimekus. Seepärast peavad paljud teadlased ja tehnokraadid, kes austavad tööga saavutatud tehnilist edu, provokatsiooniks juba ammustest aegadest tavatu korrapärasusega saabuvaid ühelaadseid teateid infoedastuse alternatiivsetest võimalustest, mis ei sõltu ruumist ega isegi ajast. „Psüühika imena“ on need alati tekitanud hämmastavat huvi. Üle neljasaja aasta tagasi kirjutas kuulus arst, keemik ja teosoof Philippus Aureolus Paracelsus (sündinud 17.12.1493 Maria külas Šveitsis, surnud 23.09.1541 Salzburgis) selle kohta nii:

„Maagilise tahtejõu abil võib inimene siinpool ookeani kuulda, mida ütleb inimene teisel kaldal …“

Siin peetakse silmas juhtumeid, kus inimesed suudavad tajuda sündmusi, mis toimuvad väljaspool nende meeleelundite tegevusvälja ja mida on tavaviisil võimatu teada. Sellistel puhkudel räägitakse „kuuendast meelest“ ja igaüks saab aru, millest jutt. Ainult ametlik skolastiline teadus kaldub pidama ebausuks seda, mida on inimese elus ette läbi aegade ette tulnud: ilmutusi, endelisi unenägusid, viibimist „teises kehas“.

Füüsikaseadused väidavad, et ei ole olemas seda, mida olla ei saa. Kuid paljudega meist on kunagi või isegi korduvalt juhtunud midagi taolist: mõtlete juhuslikult oma tuttavast, kellest ei ole ammu kuulda olnud, te ei ole aastaid teda näinud, ja kohtute temaga ootamatult samal päeval. Või võtate lõpuks mitme kuu pärast kätte ja kirjutate sugulasele, kuid saate temalt samuti kirja, mille ta samal ajal teele saatis. Või tekkis teil tahtmine kellelegi helistada, kuid samal hetkel heliseb telefon ja see inimene ongi liinil. Kui teis avalduvad tugevad kalduvused telepaatiale, selgeltnägemisele või ennustamisele, olete võib-olla kunagi tundnud, et keegi teie lähedane on hädaohus, haigestunud või on temaga juhtunud õnnetus. Võimalik, et olete ka telepaatiliselt läbi elanud kriisisündmuse ja kuulnud seejuures inimese häält, kes on sattunud suurde ohtu või lausa surmasuhu – ehk isegi „nägite“ teda. Või olete sattunud võõrasse kohta, kuid teadsite, mis teid ees ootab. Te võite isegi unes luua telepaatilise sideme või saada hoiatuse eelseisvast sündmusest.

Kõigil neil juhtudel on tegemist nähtuse spontaanse meeltevälise tajumisega. Väljendit „spontaanne“ on kasutatud sellepärast, et te puutute kokku täiesti ootamatu, teie tahtest sõltumatu nähtusega. See osutab, et lisaks viiele teadaolevale meelele on inimesel veel ka „kuues meel“, mis võib avalduda tugevamalt või nõrgemalt, olenevalt teie isikupärasest sensitiivsusest (vastuvõtlikkusest).

Võimeid, mille eeldused teil latentselt (varjatult) olemas on, saab treeninguga arendada. Samamoodi nagu võimleja või kulturist tugevdab oma nõrku lihaseid, võib iga inimese „kuuendat meelt“ vastavate harjutustega arendada sedavõrd, et ta suudab kõiki meeltevälisteks nimetatavaid nähtusi igal ajal teadlikult realiseerida. Need vaimsed harjutused põhjustavad ajuvoolude muutusi ja muudavad sel viisil teadvust nii, et see suudab vastu võtta kosmilist energiat. Harjutused on kerged ja lihtsad, neid võib edukalt sooritada iga inimene. Need nõuavad minimaalset igapäevast ajakulu ja juhivad meid mööda teadvuse astmeid parapsühholoogilise arengu lõppeesmärgini:

AJA JA RUUMI TÄIUSLIKU TUNNETAMISENI!

Enne kui asume lähemalt tutvuma teadvuse arenguastmetega, mida peatükkide käigus tõusma hakkame, räägime aju aktiivsuse elektrilisest olemusest ja energiavormidest, mis teevad võimalikuks parapsühholoogiliste nähtuste realiseerimise.

AJUVOOLUD

Vanal ütlusel, et kalal on aju toitmiseks eriline väärtus, on tõepõhi all – kalad olid esimesed ajuga elusolendid. Nende ajuvoolude tugevus saavutas fantastilisi väärtusi. Nüüdisajal on kalu, kelle elektriline potentsiaal on sadu kordi suurem muistsete meduuside omast. Mõni neist, näiteks elektriangerjas, suudab anda 600-voldise elektrilöögi. Need on tõelised elusad patareid, mille energia üht osa tekitab aju.

Inimese pea kujutis esiletoodud aju profiiliga ja kõrvaloleval suurendusklaasil näeb mikroskoopilist pilti ajurakkudest
Joonis 1. Ajurakud

Inimaju on samuti elektrokeemiline energiaallikas, kuid see tekitab vaid väga väikest elektrilist pinget – mitte rohkem kui üks kümnendik volti minimaalse voolutugevuse juures. Seda energiat kannavad edasi närvirakud ehk neuronid, mida on inimeses umbes 15 miljardit ja mis on omavahel teatud kindlal viisil seotud. Närvirakkude vahel asuvad niinimetatud gliiarakud. Tüüpiline selgroogse närvirakk koosneb rakukehast ja mitmesugustest rakujätketest. Lühemaid, sageli tugevalt harunenud ja peeni jätkeid nimetatakse dendriitideks (aju närviraku oksisjätketeks). Need tajuvad elektrilist ärritust ja saadavad selle edasi rakukehasse, mis töötleb kõiki saabuvaid signaale. Vastuseks saadud signaalidele võib rakukeha ka omalt poolt anda elektrilisi impulsse. Need väljuvad rakukehast mööda pikka jätket (närvikiudu), mida nimetatakse aksoniks.

Edastatavat informatsiooni kannab kodeerituna signaal, mille sagedust (elektriliste impulsside hulka sekundis) mõõdetakse hertsides. Ühed närvikiud on lõpmete kaudu seotud teiste närvikiududega (loomulikult ka näärmete ja lihaste rakkudega). Neid ühenduskohti nimetatakse sünapsideks ja närvikiudude lõpmed on neis kohtades enamasti ümara kujuga.

Närviraku ehituse skeem
Joonis 2. Närviraku ehituse skeem.

Joonisel 2 näeme sünaptilise lõpmega närvirakku, mis on ajus teise närvirakuga ühendatud nii, nagu kujutatud joonisel 1.

Närv koosneb paljudest üksteisega paralleelsetest närvikiududest. Signaalide liikumine närvides on elektriline protsess. Puhkeolekus asetuvad positiivsed ja negatiivsed ioonid närviraku sise- ja välispinnale selliselt, et välispind omandab positiivse ja sisepind negatiivse laengu. Laengute erinevusest tekkiv pinge on tühine (umbes 70 millivolti) ja seda nimetatakse puhkepotentsiaaliks. Kui pinge saavutab teatud väärtuse, tekib närvikius elektriline impulss kestusega üks tuhandik sekundit. See impulss liigub läbi kõigi närvikiudude sünapsi suunas.

Täiskasvanud inimese elektroentsefalogramm
Joonis 3. Täiskasvanud inimese elektroentsefalogramm
1 sekundi jooksul.

Elektroentsefalograafi abil saab neid ajuvoole registreerida, nagu näidatud joonisel 3.

Voolude sagedus (võnkumiste arv sekundis) muutub sõltuvalt uuritava isiku teadvuse seisundist. Teadvuse „loomulikes“ seisundites – ärkvelolekus, une ja unenägude ajal – võib fikseerida väga erinevaid ajuvoolude kõveraid. Nii näiteks on ärkvelolekule omased kiired, niinimetatud beetalained, une ajal tekivad seevastu aeglased ehk deltalained jne. Joonisel 4 on näitlikult kujutatud niisuguseid laineid.

Terve inimese EEG näited ärkvelolekus, une ajal
Joonis 4. Terve inimese EEG näited ärkvelolekus ja une ajal.

Ajuvoolude kõverates toimuvad iseloomulikud muutused ka teadvuse „provotseeritud“ (selles õpikus kirjeldatud vaimsete harjutuste käigus tekitatud) eriseisundite puhul, nagu näitab ühe katseisiku EEG. Algul viibis katseisik ärkveloleku puhkeseisundis, seejärel meditatsiooniseisundis (joonis 5).

Terve inimese EEG näited ärkvelolekus ja meditatsiooni ajal
Joonis 5. Terve inimese EEG näited ärkvelolekus ja meditatsiooni ajal.

Need teadvuse eriseisundid hõlmavad väga laia vahemikku:

  • ärkvelolek
  • päevased unenäod
  • transiseisundid
  • meditatiivsed seisundid ja
  • kosmilise teadvuse seisundid

Kõigile neile seisunditele on omased erisugused ajuvoolude kõverad, mida vaatleme teadvuse seisundeid käsitledes lähemalt. Teadvuse eriseisundites võivad inimese ajuvoolud sarnastuda kogu Universumi kosmilise energia vooludega ning see soodustab kõigi meelteväliste nähtuste ja psii-nähtuste realiseerumist.

KOSMILINE ENERGIA

Ettekujutusel universaalsest kosmilisest energiast, mida inimene saab kasutada ja mille abil realiseeruvad meeltevälised nähtused, on kõigi rahvaste kultuurides sügavad juured. Kõige tuntum ettekujutus, mille leiame india filosoofiast, on prana mõiste. Pranat käsitletakse kui kosmilist energiat, mis eksisteerib viies vormis ja toetab „keha tuulena“ elulisi protsesse.

Silp „Om“.
Joonis 6. Silp OM

Hindude ja budistide pühades tekstides kirjeldatakse samasugust kosmilist algenergiat, mida tähistab müstiline silp „Om“ või „Aum“. Mõlemad silbid peavad ajus tekitama võnkumisi, mis viivad inimese tšakrad (närvikeskused) kosmilist (elu-) energiat vastu võtta suutvasse seisundisse.

Piiblis öeldakse nähtamatu elujõu kohta, mis toetab üldise jumaliku alge nägemust, et see on Püha Vaim: „Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt? (1Kr 6.19) Jaapani akupunktuurikoolis kannab eluenergia nime qi, Hiina akupunktuurikoolis chi. Neis kujutatakse eluenergiat ette kui jõge, mille läte asub nabast pisut kõrgemal ja mis levib mööda niinimetatud meridiaanide võrgustikku (närvikanaleid) kopsudest kogu kehasse laiali. Kogu mateeriat loetakse selle energia avaldumiseks materiaalsel tasandil.

Kuulus kreeka filosoof ja teadlane Aristoteles (384–322 eKr) kasutas mõistet „eeter“ viienda stiihia kohta, mis hõlmas algselt kõiki väljaspool Maa atmosfääri asuvaid objekte. Ka inimlik vaim, mida Aristoteles kirjeldas kui puhtalt mittemateriaalset energiat, pärines tema arusaama järgi eetrist.

Keskaegsete füüsikute käsituses oli eeter ruumi täitev aine. Nad oletasid, et valgus tekib lainete liikumisel selles eetris, mis suudab neid kanda läbi vaakumi Maale. Seepärast nimetati seda tihti valgustkandvaks eetriks.

Sir Isaac Newton (1643-1727) uurib valguse iseloomu läbi prisma
Sir Isaac Newton (1643-1727)

Kogu maailmas tuntud inglise füüsik, matemaatik ja astronoom sir Isaac Newton (1643–1727) pidas eetri all silmas ülemaailmset ruumi täitvat keskkonda ning ta oli ka veendunud, et eeter suudab läbistada kogu mateeriat ja isegi üksikuid aatomeid.

150 aastat tagasi asus saksa keemik ja loodusteadlane Karl Ludwig vabahärra von Reichenbach (1788–1869), keda tuntakse muu hulgas parafiini ja petrooleumi leiutajana, tegema katseid eluenergiaga, millele ta andis nime „Odkraft“. Od-jõud avaldub müstilise helendusena, mis lähtub inimeste ning teiste orgaaniliste ja anorgaaniliste kehade perifeeriast, seda võivad sensitiivsed (ülitundlikud) inimesed ilma tehniliste vahenditeta tajuda.

Paljud teadlased kritiseerisid Reichenbachi kogu ta elu jooksul, ehkki tema katseid korrati sadu kordi ja need andsid ümberlükkamatuid tõendeid. Reichenbach ise oli oma avastuse füüsikalises olemuses tugevalt veendunud, ehkki tal oli raske omaks võtta mõtet, et tema uuringud õhutavad objektiivselt sensitiivsust tunnistama. Ta ei suutnudki endas välja arendada võimet Od-jõudu näha, kuid leidis viisi, kuidas seda kiirgust füüsiliselt nähtavaks muuta. Reichenbach teadis vaid, et on olemas sensitiivseid ja vähem sensitiivseid inimesi.

Reichenbachiga umbes samal ajal tegutses maailmakuulus inglise füüsik James Maxwell (1831–1879), kes kinnitas eetri olemasolu. Tema sõnutsi on see „nähtavatest kehadest peenema struktuuriga materiaalne substants, mis on olemas kosmose kõigis, ka tühjana näivates osades“. Edasi väitis ta: „Millised raskused ka ei teki, kui püüame formuleerida eetri koostise ideed, ühes ei saa olla kahtlust: planeetide- ja tähtedevahelised ruumid ei ole tühjad, need on täidetud materiaalse substantsiga, mis on suurim ja arvatavasti sümmeetrilisim kõigist substantsidest, mida tunneme.“ 20. sajandi algul tabas eetriuuringuid peaaegu täielik allakäik, mida põhjustas väide, et eetrit ei eksisteeri. Sellest rääkis 1905. aastal saksa füüsik ja Nobeli preemia laureaat Albert Einstein (1879–1955). Kuid 1951. aastal võttis selle teema taas käsile inglise füüsik ja Nobeli preemia laureaat Paul Dirac. Ta tõestas matemaatiliselt, et tegelikult peab kosmiline eeter olema olemas!

„Millised raskused ka ei teki, kui püüame formuleerida eetri koostise ideed, ühes ei saa olla kahtlust: planeetide- ja tähtedevahelised ruumid ei ole tühjad, need on täidetud materiaalse substantsiga, mis on suurim ja arvatavasti sümmeetrilisim kõigist substantsidest, mida tunneme.“

20. sajandi algul tabas eetriuuringuid peaaegu täielik allakäik, mida põhjustas väide, et eetrit ei eksisteeri. Sellest rääkis 1905. aastal saksa füüsik ja Nobeli preemia laureaat Albert Einstein (1879–1955). Kuid 1951. aastal võttis selle teema taas käsile inglise füüsik ja Nobeli preemia laureaat Paul Dirac. Ta tõestas matemaatiliselt, et tegelikult peab kosmiline eeter olema olemas!

Einstein loobus 1952. aastal seisukohast, et eetrit ei eksisteeri (on teada, et Einstein muutis elu kestel oma arvamust eetrist korduvalt). Inglane sir Oliver Lodge kirjutab oma 1925. aastal ilmunud raamatus „Eeter ja reaalsus“ nii: „On veenvaid argumente, mis eetri hüpoteesi toetavad. Eetri täielik eitamine tähendaks, et tühjal kosmosel ei saa olla füüsikalisi omadusi. Fundamentaalsed mehaanika põhitõed ei kinnita seda väidet … Üldise relatiivsusteooria põhjal on kosmosel teatud füüsikalised omadused, selles mõttes on eeter olemas. Üldisest relatiivsusteooriast tuleneb, et kosmos on ilma eetrita mõeldamatu …“

Sellest ajast peale väidavad kogu maailma teadlased järjest sagedamini, nende hulgas ka itaalia professor Marco Todeschini (muu hulgas oma eksperimentide tulemustele tuginedes), et ruumiline fluidum, teisisõnu kosmiline eeter peab tõepoolest eksisteerima.

Ameerika füüsik Bertrand Russel kirjutas oma raamatus „Aatomi aabits“: „Väga tõenäoliselt tehakse kunagi kindlaks, et kõik fundamentaalne koosneb tõepoolest eetrist ning et elektronid ja vesinikutuumad kujutavad endast üksnes eetri tihendatud seisundit… täiesti võimalik, et elektron ei ole mitte midagi muud, kui vaid üks moonutatud piirkonna vorm eetris, mis on koondunud ühte kohta … võib oletada, et ka vesinikutuumale saab anda samasuguse selgituse.“ Eetri olemasolu pooldavad Ameerika füüsik Carl F. Krafft oma 1955. aastal avaldatud töös „Eeter ja selle keerismoodustised“ ning K. V. Richardson teoses „Mateeria elektronteooria“ (elektronteooria on eetri omadusi käsitlev teadus).

Siin esitatud mütoloogiast ja nüüdisaegsest füüsikast pärinevaid näiteid võiks jätkata. Kuid meid huvitab peamiselt, kas võib olla ka praegu olemas kosmiline algenergia, mis võimaldab teostuda mitmesugustel protsessidel, seepärast teeme eespool öeldust üldistuse. Juba keskajal peeti maailma kõigis kultuurides eluenergia olemasolu tegelikkuseks. Nüüdisaegses füüsikas loevad tunnustatud teadlased absoluutselt vaieldamatuks kosmoses algenergia olemasolu, millest moodustub kogu mateeria. Siit järeldub küsimus, kas kõne all ei ole mitte üks ja sama füüsikaline nähtus, kui meie esivanemad rääkisid eluenergiast ja teadlased hiljem eetrist kui kosmilisest algenergiast.

Selle küsimuse esitas endale ka austria arst Wilhelm Reich (1897 – 1957).

Reich sai üle kogu maailma kuulsaks kui psühhoanalüütik Viinist. Kolmekümnendate aastate lõpus, pärast Saksamaa ühinemist Austriaga emigreerus ta Taani. Ta uuris vegetatiivseid (seda terminit kasutatakse bioloogias teadvuseta, tahtejõu mõjule allumatute protsesside tähistamiseks) voolusid inimorganismis. Ta võttis eelduseks, et kosmiline energia on olemas ning et inimorganism suudab seda vastu võtta, koguda ja välja saata. Reich nimetas seda energiat Orgoniks. Orgoni vastuvõtmise, kogumise ja väljakiirgamise protsessi väljendas ta valemiga „pinge – laadimine – tühjendamine – lõdvestus“.

Millist rolli mängib see bioloogiline pulsatsioon elusorganismi üldises energiamajanduses? Üks Reichi lähedastest kolleegidest, Ola Raknes andis sellise kirjelduse:

„Pulsatsioon reguleerib organismi energiamajandust samamoodi, nagu tagavad südametuksed elundite verevarustuse. Energia metabolismi (energiaseisundite muutumist) juhib autonoomne ehk vegetatiivne süsteem, mis mõjutab seedimist, vereringet, hingamist, seksuaalsust ja emotsioone. Üht neist funktsioonidest – hingamist – juhitakse teatud määral tahtejõuga ja tsentraliseeritult kesknärvisüsteemi kaudu. Seepärast võime hingamissüsteemi kaudu tungida organismi vabasse bioloogilisse pulsatsiooni. Tervise tähtis eeldus on organismi vaba metabolism. Vaba metabolismi tunnus ja tervise kriteerium on takistamatu bioloogiline pulsatsioon.“ (Ka meie suudame peatüki lõpus oleva hingamisharjutuse abil energeetilist metabolismi oma soovi järgi juhtida. Tänu sellele oleme võimelised näiteks psühhosomaatilisi häireid ja haigusi iseseisvalt ravima!)

Algul suutis Reich Orgon-energiat lokaliseerida üksnes elusorganismist lähtuva kiirgusena. Alles hiljem tegi ta kindlaks, et Orgon, nii nagu ka „valgustkandev eeter“, mille teadlased olid varem avastanud, esineb kõikjal. Seepärast toimub pidevalt vaba energiavahetus. Selleks peab Raknese väitel olema täidetud kolm eeldust.

  1. Organism saab vajalikku energiat toiduainetest, hingamise kaudu ja otse Orgon-energia voost.
  2. Energia võib kehas vabalt ringelda ja on alati seal, kus tekib energia järele vajadus.
  3. Organism peab suutma liigset energiat asjakohase liikumisega väljutada.

Mõni päev enne teise maailmasõja algust õnnestus Wilhelm Reichil saada erakorralise professori koht New Yorgi uurimisasutuses New school for social research. Ta asus otsekohe ümber USA-sse ja rajas 1942. aastal Maine’is oma uurimiskeskuse Orgonon.

Reich alustas laboris otsekohe suure innuga tööd, ta oli tulvil uusi mõtteid ja tema dünaamika nakatas ka kolleege. Neil aastail oli ta tegev sellistes mitmekesistes valdkondades nagu psühholoogia, psühhoanalüüs, sotsioloogia, füüsika, bioloogia ja meteoroloogia, kuid eesmärk oli alati üks: Orgon-energia praktiline kasutamine.

Arvukates eksperimentides, mida Reich paljude aastate kestel kuni surmani korraldas, abistas teda väike kaastöötajate staap. Nad suutsid tõestada, et Orgon on kosmiline energia, mis esineb igal pool kosmoses ja mõjutab oluliselt kogu bioloogilist elu. Reich kirjutas: „Kahtlemata leidub organismis elektrit laetud kolloidsete osakeste ja ioonide kujul. Seda kasutab kogu organismi kolloidkeemia, samuti lihaste neurofüsioloogia … Kuid ometi esineb terve rida nähtusi, millele ei saa mitte kuidagi anda seletust elektromagnetilise energia teooria valguses. See on eelkõige keha „magnetismi“ mõju. Paljud arstid kasutavad neid magnetilisi jõude praktikas … Mitte keegi ei ole kunagi näinud elektrilise mõju tagajärjel tekkinud orgaanilist liikumist, mis sarnaneks kas või pisut meie kogu lihaskonna või lihaste funktsionaalse rühma igapäevaste elusate liikumistega … Meeleelundid ütlevad meile selgelt, et emotsioonid (see on kaheldamatult meie bioloogilise energia avaldumine) erinevad põhimõtteliselt aistingutest, mida võidakse kogeda elektrilööki saades. Meie meeleelundid ei suuda atmosfääri täitvate elektromagnetiliste lainete toimet täielikult tajuda …

Kui meie eluenergia oleks loomult elektriline, siis oleks mõistetamatu, miks näeme kõigist lainetest ainult valgust ja mitte kogu kiirgustespektri muid osi, kui meeleelundid on selle energia avaldumine. Me ei suuda tajuda röntgeniaparaadi elektrone ega radioaktiivset kiirgust … Seniajani ei ole suudetud anda elektrilist määratlust vitamiinidele, mis kaheldamatult sisaldavad bioloogilist energiat … Need kõik on ülisuured vasturääkivused, millele ei saa leida lahendust teadaolevate energiavormide raames …“

Reich saavutas uurimuste käigus viljakaid tulemusi, mis aitasid mõista Orgoni vastastikuseid seoseid teiste energiavormidega, näiteks valguse ja elektriga. Seejuures lähtus ta eeldusest, et kõik energiavormid ja kogu mateeria pärinevad Orgonist.

Reich kirjutas: „Orgon-energial ei ole massi. See on esmane ja oli olemas juba enne mateeriat ning teisi energiavorme … Kui üksikud Orgoni-vood tihenevad ja üksteisega sulanduvad, võivad need tekitada mateeriat seal, kus seda varem ei olnud … Olemasolev mateeria võib Orgon-energia toimel spontaanselt ümber korralduda elusvormideks seal, kus varem ei olnud mitte mingisugust elu … Oma loomuliku kontsentratsiooni juures on Orgon suuteline looma süsteeme … Need süsteemid võivad olla planeedid, päikesed ja isegi terved galaktikad …“

Tänapäeva elementaarosakeste füüsikas (elementaarosakesed on lihtsaimad kõigist praegu teadaolevatest füüsilistest tuumaosakestest, millest koosnevad aatomid) tuntakse tõepoolest üht energiavormi, mis vastab paljudele neile omadustele, millega iseloomustas eluenergiat Reich – see on neutriino energia.

Me hakkame peatükkide lõpus olevatel harjutustes selle energiaga töötama, seepärast jutustame järgmises peatükis lühidalt meie Universumi tuumafüüsikalistest alustest. Nagu teada, koosneb Universum üliväikestest elementaarosakestest, mille hulka kuulub ka neutriino.

Kuid ärge lööge kartma, me ei asu õppima füüsikat ja mitte keegi ei pea üksipulgi tundma füüsikaseadusi selleks, et realiseerida psii-nähtusi. Seda saame teha lihtsate vaimsete harjutusega, mida kirjeldatakse järgmistes peatükkides ja mis on kindlasti igaühele jõukohased ka eelnevaid teoreetilisi teadmisi omamata.

MATEERIA

Umbes 20 miljardit aastat tagasi plahvatas algaatom – suur tihedalt kokkupressitud osakeste kogum, mille läbimõõt oli umbes neli valgusaastat. See oli niinimetatud Suur Pauk. Sellest hetkest alates paisub maailm ühtlase kiirusega just nagu õhupall, mida puhutakse järjest suuremaks (Universumi piiri kujutav suur ring joonisel vastab õhupalli kestale). Juba esimesel sekundil tekkisid temperatuuril 100 miljardit kraadi esimesed subatomaarsed osakesed: neutronid, prootonid, samuti miljardid elektronid, footonid (valgustkandvad osakesed) ja neutriinod.

Universumi kahemõõtmeline skemaatiline kujutis Suure Paugu teooriast lähtudes, plahvatav algaatom ja neutriinotähed galaktikatega
Joonis 7. Universumi kahemõõtmeline skemaatiline kujutis Suure Paugu teooriast lähtudes. Selle nüüdisajal tunnustatud teooria kohaselt tekkis Universum pärast algaatomi plahvatust, mis paiskas igale poole laiali neutriinotähed. Seejärel moodustusid neist galaktikad.

Kõik subatomaarsed osakesed avaldavad üksteisele vastastikku mõju.

  • Tuumajõudude vastastikmõju hoiab prootoneid ja neutroneid aatomi tuumas.
  • Tugevuselt järgmine on elektromagnetiline vastastikmõju. See omadus on kõigil elektriliselt laetud elementaarosakestel, näiteks elektronidel.
  • Üksteisele avaldavad mõju ka elektriliselt neutraalsed osakesed, millel on olemas magnetiline moment, näiteks footonid.
  • Nõrk vastastikmõju, mis põhjustab näiteks neutriinode suhteliselt aeglast lagunemist ja esineb kõigis reaktsioonides, milles osalevad neutriinod.

Gravitatsiooniline vastastikmõju on nõrgim kõigile elementaarosakestele, sealhulgas ka footonitele mõjuv jõud. Need neli vastastikmõju on oletatavasti ühe tervikliku jõu avaldumisvormid, mis korraldavad Universumi struktuuri ehitust.

Näiteks elektriliselt laetud prooton suudab tänu elektromagnetilisele vastastikmõjule siduda endaga ühe negatiivselt laetud elektroni ja nii tasakaalustub kahe osakese elektriline potentsiaal. Kui mõlemad osakesed on teineteisega seotud, moodustavad need aatomi. Prootonid on elektronidest 2000 korda raskemad, seetõttu moodustub neist aatomi masskese, mida nimetatakse aatomituumaks. Kesktõukejõu abil „sunnivad“ prootonid elektrone enda ümber ringikujulisel orbiidil rosetina tiirlema.

Heeliumi aatom
Joonis 8. Vesiniku aatomi skemaatiline kujutis.

Joonisel 8 näeme vesiniku aatomi sümboolset kujutist. See on kõige lihtsam aatom, mille tuuma moodustab üks prooton ja selle ümber tiirleb üks elektron. Vesiniku aatomid olid esimesed noores Universumis tekkinud keemilised elemendid. Vesiniku osakaal on ka nüüdisajal 90% kõigist Universumis olemasolevatest mateeria koostisainetest. 9% mateeria koostisainetest moodustab heelium ja 1% on raskete keemiliste elementide (sh uraan, mis on raskeim looduslik element) osakaal, need elemendid on tekkinud tuumasünteesi käigus vesiniku aatomitest.

Heeliumi aatom
Heeliumi aatom

Joonisel 9 süsiniku tuuma teke tähtede sisemuses. Kaks vesiniku aatomi tuuma (prootonit) ühinevad deuteeriumi tuumaks, seejuures tekib üks positron. Sama protsessi kordumisel moodustub heeliumi aatomi tuum, mis koosneb kahest prootonist ja kahest neutronist. Kolm heeliumi tuuma ühinevad süsiniku tuumaks, mis koosneb kuuest prootonist ja kuuest neutronist. Iga tuumasünteesi käigus vabaneb väikese massikaotuse tõttu energiat valgus- või soojuskiirguse kujul.

See protsess toimus järgmiselt: tohutu suur vesiniku aatomite pilv, mis täitis pärast Suurt Pauku Universumi, lagunes arvututeks väikesteks tihedateks kogumiteks, mis tõmbusid üksteise külge ja moodustasid tähed. Need algtähed, mis tol ajal kujutasid endast tohutu suuri vesiniku aatomite kerasid, tihenesid järjest. Seetõttu hakkasid rõhk ja temperatuur nende sisemuses järjest tõusma. Kui temperatuur tõusis mitme miljardi kraadini, rebisid vesiniku aatomite elektronid end oma tuumade küljest lahti. Tähtede sees tekkis tihe keev segu, mis koosnes vabadest prootonitest ja elektronidest.

Vesiniku reaktsioonist tekkiv heelium
Joonis 9.

Suure kiiruse tõttu, millega prootonid omavahel kokku põrkusid, ületasid nad elektromagnetilise vastastikmõju, mis sunnib sama polaarsusega laetud osakesi üksteisest tõukuma. Seepärast võis kahest prootonist moodustuda üks raske vesiniku (deuteeriumi) tuum. Seejuures kaotas prooton ühe positroni (elektroni positiivse elektrilise laenguga antiosake) ja muutus neutroniks. Mõlemale osakesele toimis nüüd tugev vastastikmõju. Seejärel tekkisid selle tuumasünteesi teises faasis kahe deuteeriumi tuuma ühinemisel heeliumi tuumad, igaühes neist kaks prootonit ja kaks neutronit, järgmises faasis tekkisid süsiniku tuumad.

Joonisel 9 on need protsessid kujutatud skemaatiliselt.

Samamoodi nagu süsiniku tuumad, tekkisid tähtede sisemuses tuumasünteesi tulemusel ka teised elemendid. Nii näiteks võivad 14 vesiniku tuuma moodustada ühe lämmastiku tuuma, 16 vesiniku tuuma ühe hapniku tuuma ja 56 vesiniku tuuma ühe raua tuuma. Universumi ajaloo miljardite aastate kestel „küpsetati“ tähtede sisemuse ülikuumades ahjudes valmis 92 erisugust aatomituuma. Viimasena tekkis kõige raskem tuum – uraani tuum, milles on 92 prootonit ja 146 neutronit. Need protsessid jätkuvad ka praegu ning kestavad veel palju miljardeid aastaid.

Osa sündivatest tähtedest sisaldavad tohutu suurel hulgal vesinikku, osa neist on algusest peale väga väikesed. On lihtne ette kujutada, et just suurte tähtede sisemuses toimub raskete aatomituumade moodustumine eriti tormiliselt.

Vesiniku, heeliumi ja süsiniku aatom
Joonis 10. Veainiku, heeliumi ja süsiniku aatomid

Neil tähtedel on kalduvus muutuda teatud hetkel ebastabiilseks: kunagi need plahvatavad ja muutuvad supernoovadeks. Plahvatanud tähtede aines paisatakse Universumi avarustesse. Seal leidub lisaks tohutu suurele hulgale süsiniku tuumadele ka teiste raskete elementide, näiteks hapniku, magneesiumi, raua ja kulla tuumasid.

Seejuures langevad aatomituumade temperatuur ja rõhk ning tuumad võivad nüüd elektromagnetilise vastastikmõju abil siduda plahvatuse ajal samuti vabanenud elektrone. Nii tekivad aatomid, mille koostises on võrdne arv prootoneid ja elektrone. Joonisel 10 näeme skemaatiliselt kujutatud vesiniku, heeliumi ja süsiniku aatomit.

Pärast sadu miljoneid selliseid tähtede plahvatusi jäi kosmoses aatomite sekka ka jälgi rasketest elementidest. Protsessid, mille käigus sündisid esimese põlvkonna tähed, kestavad veel praegugi.

Gaasiline vesinik, milles leidub sisaldab jälgi rasketest elementidest, tiheneb seejärel uuteks noorteks tähtedeks. Need teise põlvkonna tähed sisaldavad, ehkki mõnikord üpris tühistes kogustes, süsiniku aatomeid – elu koostisosa.

Ka meie Päike on teise põlvkonna täht. See tohutu suur gaaskeha koosneb peamiselt vesinikust, mis moodustab 70% Päikese massist. Ülejäänud 30%-st on 29% heeliumi aatomid ja ainult 1% raskete elementide tuumad.

Samamoodi nagu Päike on sündinud hiigelsuurest gaasipilvest, on tekkinud ka planeedid, sealhulgas Maa. Kuna Päike koos oma planeetide süsteemiga kuulub taevakehade teise põlvkonda, sisaldub selle gaasilises massis juba märkimisväärsel hulgal raskeid elemente, kokku 92. Nende hulka kuuluvad sellised gaasid nagu näiteks vesinik, hapnik ja lämmastik, vedelikud – broom ja elavhõbe – ning tahked elemendid, muu hulgas süsinik, raud, kuld ja uraan.

On teada, et aineid on tohutult rohkem kui need 92 elementi, mis tekivad tähtede sisemuses ja mis on kogu mateeria põhiline keemiline ehitusmaterjal. Sünteesi (ühinemise) teel võivad tekkida väga erinevad ühendid, mis püsivad seejärel koos elektromagnetilise vastastikmõju toimel. Niiviisi tekkivaid kahest või suuremast arvust koosnevatest aatomitest koosnevaid kehi, mis kannavad juba uue ühendi keemilisi omadusi, nimetatakse molekulideks.

Joonisel näeme erinevate molekulide skemaatilist kujutist ja arengut.
Joonis 11.

Ei ole raske ette kujutada, et niiviisi võib tekkida peaaegu piiramatult mitmekesine hulk erisuguseid aineid. Kui ühinevad näiteks hapniku ja vesiniku aatomid, tekib vesi. Naatriumi ja kloori ühend on keedusool, magneesiumi ja hapniku ühinemisel tekib magneesiumoksiid (magneesia), mida kasutavad võimlejad peopesade kuivatamiseks. Joonisel 11 näeme erinevate molekulide skemaatilist kujutist ja arengut.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et need 92 peamist „ehitusdetaili“, mis võivad väga erisugustel viisidel molekulideks ühineda, loovad aluse ainete ammendamatule mitmekesisusele looduses. Neist molekulidest koosnevad omakorda nii elutu aine kui ka kogu orgaaniline elu.

ENERGIA

Eelmises peatükis vaatlesime väga põhjalikult meie Universumi ainelise koostise aluseid, kuid jätsime seejuures teadlikult kõrvale loodusteaduse ühe väga tähtsa aspekti: energia. See on põhiline kosmiliste vastastiksidemete selgitamiseks vajalik mõiste, seepärast küsime: mis siis on energia?

Füüsikute jaoks on energia aineosakeste, kiirtekimbu või aine füüsilise agregaatoleku suutlikkus teha tööd. Nii näiteks kannab elektrivool energiat, sest võime seda kasutada oma kodumasinates. Bensiin meie autode paakides sisaldab energiat, sest mootoris põledes paneb see auto liikuma.

Päikesekiirguses sisaldub samuti energia – me näeme igal aastal, et päikesepaiste sulatab kevadel lume ning soojendab suvel jõgede, järvede ja merede vett. See, mida nimetatakse energiaks, võib looduses avalduda väga erisugustes vormides. Tuntuimad neist on liikumisenergia, soojusenergia ja kiirgusenergia.

Üle saja aasta tagasi avastas saksa arst Robert von Meyer (1814 – 1878) energia eriti tähtsa omaduse: energia ei saa jäljetult kaduda ega tekkida mitte millestki. Ta avastas energia jäävuse seaduse. Looduses toimuvates protsessides muundub energia ühest vormist teiseks, kuid seejuures ei teki vähimatki kadu ja sellele ka ei lisandu mitte midagi. See seadus on analoogne aine jäävuse seadusega: ka aine ei kao, seda saab vaid muuta ühest vormist teiseks. Mõlemad seadused – nii aine kui ka energia jäävuse seadus on loodusteaduse kaks usaldusväärseimat alustala. Maailmakuulus saksa füüsik

Albert Einstein ühendas need kaks seadust, tõestades, et mass ja energia on ühe ja sama nähtuse olemuslikud vormid. Einsteini relatiivsusteooria tähtis tulemus oli järeldus, et massi ja energia olemus on sama ning teatud tingimustel võib üks muunduda teiseks.

Joonis kus on kujutatud elektroni ja positroni muutumist energiaa gamma kvandiks
Joonis12 Mateeria muutumise protsess energiaks skemaatiliselt.

Mass muutub täielikult energiaks, kui teatud eeldustele vastavad elektron ja positron (eespool me vaatlesime juba positroni teket tähe sisemuses toimuva tuumasünteesi käigus) põrkuvad omavahel. Mõlemad osakesed kiirgavad seejuures välja footoni (gammakvandi) ja annihileeruvad.

On võimalik ka vastupidine protsess: kõrgenergeetilise kiirguse muutumine mateeriaks. Aatomi tuuma elektromagnetilises väljas võib kõrgenergeetilistest gammakvantidest tekkida üks elektron ja üks positron.

Energia muutumine mateeriaks
Joonis 13. Energia muutumine mateeriaks

Niisiis võib osa mateeriast muutuda kiirgusenergiaks, samas võib kiirgusenergia tiheneda atomaarseteks massiosakesteks. Meie lühike ülevaade sellest valdkonnast ei võimalda relatiivsusteooriat põhjalikumalt käsitleda, piirdugem üksnes sellega, et esitame siin Einsteini kuulsa valemi, mis kirjeldab energia sõltuvust massist:

Е = mс2 (E – energia, m – mass ja с2 – valguse kiiruse ruut)

Meil on tõeliselt vedanud, et üks tähtsamaid seaduspärasusi matemaatilises füüsikas avaldub nii lihtsal kujul. See valem ütleb vaid, et teatud massi (m) on vaja korrutada valguse kiiruse (297 000 km/s) ruuduga, et leida energia väärtus, mis sisaldub selles massis ja vabaneb, kui see mass muutub teatud füüsikaliste protsesside käigus energiaks.

Valemis on kõige märkimisväärsem valguse kiiruse ruudu suur väärtus, mis osutab, et ka tühine mass peab sisaldama tohutu palju energiat.

Joonisel 14 kujutatud skaalal on graafiliselt võrreldud energeetilisi suurusi. Nii näiteks sisaldab üks gramm mis tahes ainet 20 triljonit kalorit energiat. Sellest piisaks, et keema ajada 285 m läbimõõduga ja 4 meetri sügavune järv.

Kui tähtedes moodustuvad kergetest tuumadest rasked, vabaneb sünteesi käigus ülisuurel hulgal energiat, mis väljub footonite ja radioaktiivse kiirgusena kosmosesse.

Joonis 14. Energeetiliste suuruste graafiline võrdlus.

Mateerial ja energial, millel põhineb Universum ja mida neil lehekülgedel käsitlesime, on meie psühholoogilises praktikas väga suur tähtsus, sest me hakkame neid kaht mikro- ja makrokosmose seisundi põhivormi kasutama oma töös, näiteks telekineesi või materialiseerimise harjutustes.

Nüüd peame veel vaatlema jõudu, mis ei lase Universumil laguneda, koordineerib kõiki funktsioone ja juhib neid: gravitatsiooni (ladinakeelsest sõnast gravis – raske) ehk raskusjõudu.

GRAVITATSIOON

Oleme selles õpikus juba maininud nõrgimat massidevahelist vastastikmõju, mis Einsteini relatiivsusteooria ja valemi E = mc2 kohaselt mõjutab ka energiat. Seda nimetatakse gravitatsiooniliseks vastastikmõjuks. Aatomid ühinevad kübemeteks, planeetideks, tähtedeks ja galaktikateks – see mõju toimib igal pool.

Iga keha moodustab enda ümber gravitatsioonivälja, mida oletatavasti kannavad edasi gravitonid. Need levivad laineliselt valguse kiirusega lõpmatusse ruumi. Niisiis kanduvad gravitonid kõikide kehade vahel kosmoses hoogsalt edasi, tekitavad nende kehade vahel külgetõmbejõu ja loovad selliselt üldise kosmilise sümmeetria. Ilma gravitatsioonilise vastastikmõjuta ei suudaks Suure Paugu ajal tekkinud mateeria korralduda galaktikateks ja tähesüsteemideks, sest kõik osakesed oleksid siis ruumis paiknenud korrapäratult.

Gravitatsiooni mõju avaldub pidevalt meie igapäevases elus. Maa tõmbab kõiki esemeid enda poole ja hoiab neid kinni, sest tänu suurele massile on planeedi gravitatsiooniline mõju tugev. Ainult teiste taevakehade, näiteks Päikese ja Kuu samasugused suured külgetõmbejõud võivad Maa külgetõmbejõudu osaliselt nõrgendada. Nii tekivad tõusud ja mõõnad, sest kui Maa asub Päikese ja Kuu vahele tõmmatud mõttelise joone pikendusel, põhjustavad nende taevakehade liitunud külgetõmbejõud veemasside jõulist ümberpaiknemist Maal. Kui Päike ja Kuu asuvad Maalt vaadates teineteise suhtes täisnurga all, siis on nende tekitatud raskusjõud peaaegu tasakaalustatud ja veetaseme muutus on vähemärgatav.

Täiskuu ajal nõrgeneb osaliselt Maa külgetõmbejõud ning sel ajal imavad taimed pinnasest rohkem vett ja mikroelemente. Seetõttu on sel ajal korjatud maagilistel ja ravimtaimedel eriti tugev toime.

Teine näide mateeria ja gravitatsioonienergia vahelisest vastastikmõjust on valguskiirte hälbimine mingi tähe või planeedi gravitatsiooniväljas. Valguskiired, mis tekitavad meie silmades nägemisaistingu, on ekvivalentsed energia ja massiga.

Joonis 15. Tähe näiv asend.

Kõik objektid tõmbuvad gravitatsioonijõudude toimel üksteise poole, niisiis alluvad need gravitatsiooniseadusele ja mõjutavad üksteist oma massiga. Valguskiirte hälbimist tõendab ka fakt, et võime Maalt näha tähte isegi siis, kui astronoomiliste arvutuste järgi peaks Päike seda varjama.

Gravitatsiooniväljad mõjutavad isegi aja kulgu. Katse aatomkelladega tõestas, et pilvelõhkuja keldris asuv kell käib sama hoone katusel asuvast kellast aeglasemalt.

Niisiis mõjutab gravitatsioon kogu meie elu, ent meie kui parapsühholoogid suudame seda ometi levitatsiooni (levitas tähendab ladina keeles kergust) abil osaliselt neutraliseerida või isegi täielikult ületada. Nüüd oleme saanud palju teada meie Universumi füüsikalistest alustest, kuid esialgu veel mitte midagi energiast, millega loengu algul tutvusime kui eluenergiaga, pranaga, kosmilise eetriga, Orgon-energiaga jne ja mis lubab realiseerida psii-nähtusi. See võiks olla neutriino energia. Neutriinosid tekkis tohutul hulgal Suure Paugu ajal ja need osakesed on kosmoses praegugi olemas.

NEUTRIINO

Astronoomid oskavad galaktilistelt objektidelt ja tähtedelt Maale langevat nähtavat valgust, ultraviolett-, infrapunast ja röntgenikiirgust ning kosmilist radioaktiivset kiirgust mõõtes välja arvutada kogu kosmoses olemasoleva mateeria kogumassi, sest see on ekvivalentne energiaga.

Gravitatsioonienergiast, mida see mass kiirgab, ei piisa selleks, et kõiki galaktikaid koos hoida. Nad peaksid langema iseenda dünaamika ohvriks ja lagunema. Aga kuna seda ei juhtu, on nähtavasti olemas mingisugune „liim“, mis neid hoiab.

Väga tõenäoliselt on need neutriinod – tibatillukesed elektriliselt neutraalsed elementaarosakesed minimaalse massiga umbes 10 elektronvolti (1000 elektronvolti vastab ühe triljondiku grammi triljondikosale). Kuid kosmose sünnihetkel tekkis koos iga nukleoniga miljard neutriinot, seepärast on nende kogumass vähemalt sama suur kui kosmose teiste elementide aatomite mass kokku.

Neutriinotähtede sisemuses moodustuvad galaktikad
Joonis 16. Neutriinotähtede sisemuses moodustuvad galaktikad.

Tänu suurele kogumassile ja sellest tulenevale tugevale raskusjõu mõjule olid neutriinod pärast Suurt Pauku suutelised end kokku suruma tohutu suurteks nähtamatuteks tähtedeks, mille läbimõõt oli mitu tuhat valgusaastat. Neisse tähtedesse ühinesid peale neutriinode ka teised plahvatuse ajal tekkinud elementide aatomid, niisiis oli nende üldine mass piisav, et tekitada kuni miljon galaktikat.

Nagu näitavad arvutused, võib kosmoses olemas olla kuni 100 miljonit neutriinotähte. Galaktika tekkimise protsessi kujutab joonis 16.

Nii asumegi me oma koduse Galaktikaga, mida nimetatakse Linnuteeks, tohutu suure neutriinotähe sisemuses ja meid ümbritseb lugematu arv vabasid neutriinosid. Nende omadused vastavad kõigile nõuetele, mida esitas Reich Orgoni eluenergiale:

  • Neutriinod on energeetilised osakesed, mille mass ei ole küll null, kuid ometi väga väike, umbes 10 elektronvolti.
  • Neutriinod tekkisid kosmose sünni esimestel sekunditel ja on niisiis olemas olnud algusest peale.
  • Neutriinod võivad luua mateeriat. Kui neutriino põrkab näiteks kokku neutroniga, tekivad elektron ja prooton, mis koos võivad moodustada vesiniku aatomi – Universumi ainelise ja energeetilise aluse.
  • Neutriinod võivad moodustada süsteeme – galaktikaid, järelikult ka Päikese ja planeedid.
  • Neutriinode toimeraadius on peaaegu piiramatu. Neutriinod on nii tibatillukesed, et suudavad läbida mateeriat teiste osakestega põrkumata. Nii näiteks võib neutriino 50% tõenäosusega läbistada pliiseina, mille paksus on 43 triljonit kilomeetrit (sama suur on vahemaa meie Päikesest täheni Alfa Centaur).

Niisiis võime suure tõenäosusega oletada, et neutriino energia vastab sellele legendaarsele elu algenergiale, mida tuntakse erisuguste tähistuste ja nimetuste all kõigis kultuurides.

Neutriino põrkub neutriinoga millest võivad tekkida uued galaktikad
Joonis 17.

Kuid ka tõele kõige lähedasem tunduv hüpotees on vaid oletus seni, kuni see tõestatakse kindla faktina. PPI on (kas või juba terminoloogiliste segaduste vältimiseks) võtnud kasutusele termini kosmiline energia, et tähistada sellega energiaid, mille abil realiseeruvad bioenergeetilise vastastikmõju vahendusel kõik psii-nähtused. Niisiis, kui meie kursuses kõneldakse kosmilisest energiast, mõeldakse selle all nii Odi, pranat, Orgoni, eetrit kui ka kõiki muid nimetusi kandvaid samalaadseid nähtusi.

ENERGEETILINE KEHA

Meie keha ei koosne ainult nahast, lihast ja luudest, nagu tavaliselt arvatakse. Lisaks materiaalsele ehk füüsilisele kehale on meil veel energeetiline keha, mis jääb tavalisele inimsilmale nähtamatuks, kuid mida suudavad tajuda ülitundlikud inimesed või registreerida tehnilised aparaadid.

See energeetiline keha esineb esoteerilistes (kreeka keeles esōterikos – sisemine) õpetustes eri nimetuste all: „astraalkeha“ (ladina keeles astralis – taevatäht), „sideeriline keha“ (ladina keeles sidus – tähtkuju), „teine keha – aura“, „hinge keha“, kunagises Nõukogude Liidus räägiti „bioplasma kehast“. Energeetiline keha koosneb kontsentreeritud ja seotud kosmilisest energiast, see on meie elujõu kandja ja moodustab mudeli või struktuurse skeleti, mis kujundab meie materiaalse keha. Niisugust energeetilist keha omavad nii kõik orgaanilised ja taimsed elusolendid kui ka anorgaanilised ained, milles see kujundab nende struktuurse ehituse. Tuletagem meelde kristallide sümmeetrilist struktuuri. Kristalle saab moodustada kõigist teadaolevatest ainetest peale heeliumi, kui neis on olemas kristallisatsioonialge.

Esoteerilisest seisukohast on inimene (uusimate loodusteaduslike teadmiste valguses ka taimed ja loomad, samuti anorgaanilised ained, näiteks kristallid)

KEHA + HINGE + VAIMU ühtsus.

Keha (materiaalset keha) ja vaimu (energeetilist keha) ühendav jõud on hing, mida nimetame edaspidi vastavalt selle funktsioonidele bioenergeetiliseks vastastikmõjuks. Enne kui asume lähemalt käsitlema viiendat vastastikmõju, mis lubab meil realiseerida psii-nähtusi (eelmises peatükis oli juba juttu neljast füüsikalise vastastikmõju liigist), tutvume lühidalt materiaalse ja energeetilise keha funktsionaalse tähtsusega inimelu seisukohast lähtudes.

MATERIAALNE KEHA

Ühe elemendi lisandumine kasvava kristalli struktuuri.
Joonis 18. Ühe elemendi lisandumine kasvava kristalli struktuuri.

Inimese materiaalne keha koosneb rakkudest, mis on tekkinud naise munaraku ja mehe seemneraku ühinemisel loodud raku jagunemise teel. Üksikute rakkude struktuur on sõltuvalt nende funktsioonist erinev ja see „ehituskava“ on salvestatud tohutu suurtes desoksüribonukleiinhappe (DNA) molekulides, mis kannavad ka geene ehk pärilikkuse tegureid.

Kristalli spiraalne kasvamine.
Joonis 19. Kristalli spiraalne kasvamine.

Geneetiline materjal on võimeline andma impulsi iseenda pooldumiseks ja nii tekib pidevalt palju triljoneid rakke. Seejärel korraldub nende struktuur alateadvuses kindlalt salvestunud ja bioenergeetilise vastastikmõju kaudu energeetilisele kehale edasi saadetud mudeli järgi. Nii tekib inimese materiaalne keha koos kõigi oma arvukate funktsioonidega.

Kehale annab eluliselt vajalike füüsikaliste protsesside käigushoidmiseks energiat toidu biokeemiline muundumine keha enda koostisaineteks. Seda energiat kasutab keha lisaks energeetiliselt kehalt saadud eluenergiale oma materiaalse struktuuri säilitamiseks.

Erinevad kristalli vormid
Joonis 20. Kristalli vormide mitmekesisus.
Kesknärvisüsteem
Joonis 21. Kesknärvisüsteem.

Materiaalne keha tajub end ümbritsevat kitsast maailma viie meele kaudu: nähes, kuuldes, lõhnu ja maitseid tundes ning kompides. Unes, uimastite mõju all või teadvuse eriseisundis suudab keha tunnetada ka üleloomulikke nähtusi, see on niinimetatud kuues meel.

Ärritused, mida võtavad vastu meeleelundid, töödeldakse ümber ja koondatakse ajju, mis juhib kesknärvisüsteemi ja seljaaju (vt joonist 21) kaudu keha kõiki teadlikke funktsioone (lihaste liikumist jne) ning autonoomse närvisüsteemi (mida nimetatakse ka vegetatiivseks või sümpaatiliseks närvisüsteemiks, vt joonis 22) kaudu kõiki keha automaatseid funktsioone (hingamist, südametukseid jne).

Autonoomne närvisüsteem ja närvipõimikud.
Joonis 22. Autonoomne närvisüsteem ja närvipõimikud.

Inimese ärkveloleku teadvus võib ümbritseva maailmaga suhelda peamiselt kõneldes, samuti žestidega või kirjalikult. Seejuures on infoedastuse ulatus nii nagu tajumisegi puhul väga piiratud, kui ei kasutata tehnilisi vahendeid.

Surma korral eraldub materiaalne keha energeetilisest kehast, hakkab lagunema ja muutub uuesti algseteks keemilisteks koostisaineteks.

ENERGEETILINE KEHA

Inimese energeetiline keha tekib kontsentreeritud kosmilisest energiast kahe energeetilise keha – munaraku ja seemneraku sünteesi hetkel. Keha struktuur sõltub olulisel määral sel hetkel valitsevast kosmoenergeetilisest konstellatsioonist (see seletab planeetide asendi ja biorütmide mõju viljastumise hetkel). Oma tekke algusest peale on energeetiline keha seotud kosmilise teadvuse ja arhailise alateadvusega (see annab meile seletuse reinkarnatsioonile ehk eelmiste maiste elude mäletamisele). Kohe pärast tekkimist hakkab energeetiline keha alateadvuse kaudu edastama informatsiooni materiaalsele kehale, et luua selle struktuur.

Kohe pärast tekkimist hakkab energeetiline keha alateadvuse kaudu edastama informatsiooni materiaalsele kehale, et luua selle struktuur.

Energeetiline keha saab energiat oma psüühilisteks funktsioonideks vabast kosmilisest energiast, mida ta suudab vahetult vastu võtta tšakrate (sanskriti keeles cakra – ratas) kaudu. Osa sellest energiast annab energeetiline keha muundatud kujul eluenergiana materiaalsele kehale.

Energeetiline keha võtab informatsiooni ümbritsevast maailmast vastu samuti tšakrate kaudu kosmoenergeetiliste impulssidena.

Need impulsid ja teadvusest saabuv informatsioon koondatakse alateadvusse ning töödeldakse seal ümber. Energeetilises kehas saadetakse informatsioonilised impulsid nadide või meridiaanide süsteemi (india nadide ja hiina meridiaanide süsteem on teineteisega identsed) kaudu edasi.

Energeetilise keha kosmoenergeetiline jaotussüsteem on bioenergeetilise vastastikmõju kaudu seotud materiaalse keha närvipõimikutega, seepärast saab kosmilist energiat saata eluenergia kujul materiaalsele kehale mis tahes hetkel. Niiviisi on võimalik materiaalset organismi kosmoenergeetiliste impulssidega otseselt mõjutada.

Energeetiline keha on surematu. See on olemas enne inimese sündi ja eraldub pärast surma tema materiaalsest kehast, et jätkata olelust kosmilise teadvuse koostisosana (sellepärast on võimalik surnutega näiteks taldrikut keerutades ühendust võtta.)

Teeme kokkuvõtte:

Materiaalne kehaEnergeetiline keha
Koosneb:rakkudestkosmilisest energiast
Algkuju:geneetiliselt pärandatud materjalkosmiline teadvus, alateadvus – kosmiline teadvus
Energia vastuvõtmine:suu ja kopsude kauduchakrate kaudu
Energiaallikas:toit, õhkvaba kosmiline energia
Tajmine:viis meeltpsii-väli
Tajuulatus:piiratudpiiramatu
Informatsiooni töötlemine ja säilitamine:ajus, teadvusesalateadvuses
Informatsiooni edastamine:kesk- ja autonoomse närvisüsteemi kaudunadide ja meridiaanisüsteemide kaudu
Suhtlemine:kõne, kiri ja kehakeelpsii-väli ja bioenergeetiline vastastikmõju
Suhtluse ulatus:piiratudpiiramatu
Muutumatus:lühikeigavene

BIOENERGEETILINE VASTASTIKMÕJU

Selles loengus saime teada, et energeetiline keha moodustab materiaalse keha struktuurse karkassi. Kuid ärgem kujutagem endale seejuures ette mingisugust mehaanilist raami, energeetiline keha läbistab materiaalset kogu selle mahus. See on füüsiliselt täiesti võimalik, sest kosmilise energia peaaegu ilma massita osakesed leiavad piisavalt ruumi praktiliselt tühjusest koosneva materiaalse keha aatomites, mille ümber tiirlevad elektronid. Kui oleks näiteks võimalik välja lülitada elektromagnetiline vastasmõju ja elektronid vastu aatomituumi pressida, siis ei oleks kogu inimkeha aines nööpnõelapeast suurem, kuid säilitaks seejuures endise kaalu.

Sideme materiaalse ja energeetilise keha vahel loob hing, mille me juba klassifitseerisime bioenergeetiliseks vastastikmõjuks. Infovahetus kehade vahel toimub füüsilise närvisüsteemi ja energeetilise keha nadide või meridiaanide süsteemi kokkupuutepunktides. Skolastilise teaduse esindajad tunnistavad selle sideme kaheldamatut olemasolu.

1937. aastal teatas sir Thomas Lewis ajakirjas „British Medical Journal” avaldatud artiklis „Tundmatu närvisüsteem“, et ta on nahas avastanud närvisüsteemi, mille olemasolu ei ole varem keegi osanud isegi aimata. See närvisüsteem ei ole seotud teadaolevate meeleliste närviteedega autonoomses närvisüsteemis.

Nüüdisaegsed esmaavastajad bioelektroonika vallas on seda kinnitanud. Nii võib dr Jill Marshalli ja elektriinsener James Billi artiklist lugeda järgmist: „Hiljuti avaldatud teated on tõestanud teistsuguse informatsiooni edastava ja nahal või selle pinna läheduses signaale kontrolliva süsteemi olemasolu. See süsteem, mis evolutsiooni käigus on arenenud närvisüsteemiks, korraldab peamiselt selliseid protsesse nagu kasvamine, haavade ravi, valuaistingud, elundite ja jäsemete regenereerimine, bioloogilised rütmid ning reageerimine ümbritseva keskkonna muutustele (ilm, kellaaeg, asukoht). Süsteemi olemus muudab selle sõltuvaks sisemistest ja välistest elektrilistest tingimustest. Tõenäoliselt on see närvikiude ümbritsevate Švanni rakkude kaudu ka seotud närvisüsteemiga (vt ka joonis 2) täpselt määratud kohtades, mida on elektriliste omaduste erinevuse järgi kerge leida.“

Dr Jill Marshalli ja James Billi kirjeldatud „teistsugune süsteem“ ei ole mitte midagi muud kui nadide ja meridiaanide süsteem, mida oleme juba maininud. Hiina akupunktuuriõpetuses juhivad 14 peamist meridiaani ja arvutu hulk kõrvalmeridiaane kosmilist eluenergiat Chi või Ki, mida imendatakse sadades naha punktides koos kosmilise teadvusega keha kõikidesse osadesse.

India joogas tuntakse samuti 14 kanalit, mille kaudu võib kosmiline energia kehas ringelda. Need on seitset tšakrat ühendavad peanadid ja suur hulk kõrvalnadisid (joonis 24), mille kaudu saab inimene oma materiaalset ja energeetilist keha varustada kosmilise eluenergiaga – hindud nimetavad seda pranaks.

Need kaks energia ülekandesüsteemi on identsed ja igale tšakrale vastab nahal punkt, millel on samasugune füsioloogiline või kosmoenergeetiline funktsioon. Need punktid on seotud füsioloogiliste närvisüsteemidega ning tekitavad bioenergeetilise vastastikmõju materiaalse ja energeetilise keha vahel ehk niisiis ärkveloleku teadvuse (asub materiaalses kehas) ja isiku alateadvuse (asub energeetilises kehas) vahel.

Enne kui asume teadvuse eri tasemete vahelisi vastastiksidemeid uurima, käsitleme tšakrate ning neile vastavate nahapunktide sidemeid materiaalse ja energeetilise kehaga.

Alus- ehk juurtšakrale vastab valitseva meridiaani nimmepunkt.

Juurtšakra, mis asub lülisamba alumises osas, on vaba kosmilise energia vastuvõtmise ja säilitamise punkt. Väikest osa sellest energiast suunatakse õndraluu närvipõimikute kaudu pidevalt edasi füüsilisse organismi eluliste funktsioonide alalhoiuks, suurema osa energiast võib saata psii-harjutuste abil kolme suure nadi – Sushumna, Ida ja Pingala (joonis 23) kaudu edasi kõrgematesse tšakratesse. Selle tulemusena need „virguvad“, teisisõnu muutuvad võimeliseks psii-välja moduleerimise teel esile kutsuma psii-nähtusi.

Nimmepunkt on materiaalse kehaga seotud ka õndraluu närvipõimikute kaudu ning mõjutab lisaks kõigele muule alajäsemete närvisüsteemi ja naiste menstruaaltsüklit. See punkt on seotud valitseva meridiaaniga (vt joonist 23).

Joonis 23. Seitsme tšakra asukohad ning peanadide ja -meridiaanide suunad.

Sakraaltšakra, mis asub umbes 3 cm nabast allpool, vastab punktile nahal, mida nimetatakse viljakuse meridiaani „energiamereks“. Sakraaltšakra ühendab omavahel paremat ja vasakut autonoomse närvisüsteemi (need vastavad Ida ja Pingala nadile). See tšakra on seotud materiaalse keha urogenitaalse süsteemiga ja energeetilise keha alateadvusega. Aktiveeritud sakraaltšakra võib anda materiaalsele kehale suurel hulgal kosmilist energiat, lisades füüsilist elujõudu ja parandades üldist enesetunnet. Seejuures võivad seksuaalsed aistingud oluliselt tugevneda.

Joonis 24. Materiaalse keha autonoomne närvisüsteem, seitse tšakrat ja neile vastavad energeetilise keha punktid oma bioenergeetilises vastastikmõjus.

Keha meridiaanid ja akupunktuuri punktid inimkehal
Joonis 25.

„Energiameri“ mõjutab ka inimese tegevust. Selle tähtsus on väga oluline, kui materiaalne keha on väsinud või nõrgenenud, sest see punkt nahal võib aktiveerimise korral (akupunktuuris tehakse seda nõelatorke või elektrilise ärritusega) anda materiaalsele kehale kosmilist energiat. Punkt on seotud viljakuse meridiaaniga, mis kulgeb lahkliha piirkonnast kurguni (vt joonist 25).

Valitsev meridiaan kulgeb lülisamba algusest pea, lauba ja ninani ning lõpeb ülahuulel. Algenergia Ki kandjana on see kõige tähtsam meridiaan.

Päikesepõimiku tšakra paikneb materiaalse keha naba kohal ja sellele vastab nahal punkt, mida nimetatakse naba keskmeks. Päikesepõimiku tšakra on päikesepõimiku kaudu seotud füüsilise kehaga, see kontrollib energeetilises kehas olulist isikliku alateadvuse osa. Tšakra bioenergeetilised vastastikmõjud avalduvad tundmustes, unedes ja spontaansetes tegevustes.

Neljandale, südametšakrale vastab nahal punkt, mida nimetatakse rinna keskmeks.

Südametšakra paikneb rinnaku kohal ja on füüsiliselt vastastikmõjus südame närvipõimikuga, reguleerides selle kaudu südame ja vereringesüsteemi funktsioone. Parapsühholoogias on teadvuse tugeva avardumise aistinguga seotud südametšakra ergutamine eeldus, mis lubab realiseerida selgeltnägemist ja teadvusliku psühhokineesi.

Hiina akupunktuurikoolis on rinna kese tähtsaim viljakusmeridiaani ergutamise punkt, sest see on seotud kolmiksoojendi meridiaaniga – kogu keha kosmilise energia kontsentratsiooni juhtiva meridiaaniga. Samamoodi nagu südametšakra, on see füsioloogiliselt seotud südame ja hingamisteedega.

Kõri-, otsmiku ja kroontšakra on kolm kõrgemat tšakrat, sest erinevalt ülejäänud tšakratest on need vastastikmõjus esmajoones energeetilise kehaga.

Kõritšakra, millele vastab nahal viljakuse meridiaani punkt Lianquan (külgläte), asub kilpnäärme kõrgusel.

Kõritšakra on seotud piklikajuga ja kontrollib selle kaudu materiaalse keha hingamiselundkonda. Kõritšakra ergutamine aitab eraldada materiaalset keha energeetilisest ja teha sel viisil katseid „väljaspool keha“.

Otsmikutšakra paikneb kulmude vahel, tšakrale vastav punkt nahal kannab nime Shen Ting. Nagu näitavad uusimad uurimused, on see punkt seotud valitseva meridiaaniga.

Pea ja kael läbilõikes
Joonis 26. Pea ja kael läbilõikes.

Otsmikutšakra on seotud ninajuures asuvate närvidega ning juhib käbinäärme ja hüpofüüsi funktsioone. Teadvuse aktiveeritud seisundis võib selle tšakra abil moduleerida mõlemat keha ümbritsevat psii-välja. Nii tekitatakse side vaba kosmilise energiaga, tänu millele saavad võimalikuks kõik parapsühholoogilised nähtused. Shen Ting võib, nii nagu ka otsmikutšakra, aktiivses seisundis kõrvaldada peavalusid, unetust, iiveldust ja nägemishäireid. Koos kahe kusepõie meridiaani punktiga Jingming, mis asuvad kulmujuurtes, moodustab Shen Ting niinimetatud eesmise maagilise kolmnurga. Sellel kolmnurgal on parapsühholoogide jaoks eriline tähendus, sest nii teadvuse seisundi kõrgematel tasemetel kui ka teadvuse ärkveloleku seisundis tõmbame koos läbi nina sissehingatava õhuga endasse vaba kosmilist energiat.

Nina anatoomilise ehituse tõttu tekivad õhuvood, mis viivad sissehingatava õhu kokkupuutesse ninajuurega. Ninajuures asuvad haistmisepiteel ja kolmiknärvi lõpmed, mida eraldab sissehingatavast õhust õhuke limaskest. Need on seotud otsmikutšakra ja Shen Ting-punktiga.

Otsmikutšakra ja Shen Tingi abil on energeetiline keha suuteline bioenergeetilise vastastikmõju abil eraldama sissehingatavast õhust vaba kosmilist energiat, millega toidab seejärel nadide kaudu nii iseennast kui ka materiaalset keha.

1. peatüki harjutuste osas kirjeldatud harjutuses LAADIV HINGAMINE õpime ka ise vastavalt siin esitatud kirjeldusele endasse vaba kosmilist energiat laadima. See harjutus on eriliselt tähtis, sest just nimelt psii-nähtuse tundmaõppimise algstaadiumis on meil vaja tugevdada oma üldist energeetilist ainevahetust enne iga praktilist psii-eksperimenti.

Kuid nüüd tagasi tšakrate ja naha punktide juurde.

Kroontšakra on meie tähtsaim funktsioone juhtiv tšakra ja selle asukoht on keha kõrgeim punkt: pealae keskmes. Sellele vastab naha punkt Baihui, mis on seotud valitseva meridiaaniga. Kroontšakral on mitte ainult määrav tähtsus kogu füsioloogilise süsteemi koordinaatori ja kontrollijana, tšakra aitab meil ka luua vahetu sideme kosmilise teadvusega. Kuid see on võimalik ainult siis, kui meie parapsühholoogiline ettevalmistus on juba piisav selleks, et ümbritsevat psii-välja tajuda.

Lõpetuseks rõhutame, et meile kui parapsühholoogidele pakub huvi ainult tšakrate selline ergutamine, milleni jõuame vaimsel teel. Tšakrad avaldavad vaba kosmilist energiat vastu võttes ja sihipäraselt jaotades meie materiaalsele kehale samasugust füsioloogilist mõju nagu neile vastavad akupunktuuripunktid nahal (neid ergutatakse mehaaniliselt nõelte abil või nõrga madalsagedusliku elektrivooluga). Seepärast annab nende punktide ergutamine lisaks kasule parapsühholoogilises töös veel ühe positiivse kõrvalmõju – võimaluse kõrvaldada meie materiaalse keha kõik psühhosomaatilistel põhjustel tekkinud häired ja haigused (nende osakaal on üle 80% kõigist juhtudest).

PSII-VÄLI

Paljudes muistsetes kultuurides jutustasid müstikud oma rahvale oreoolist (ladina keeles aura – tuuleõhk; sära), mis ümbritseb väidetavalt iga inimkeha. Ei ole kahtlust, et just need kirjeldused andsid aluse oreooli kujutistele joonistustel, skulptuuridel ja müntidel.

Egiptlased, hindud, pärslased, kreeklased ja roomlased pidasid aurat iseloomulikuks üksnes oma jumalatele. See arusaam, nii nagu ka paljud teised keelelised ettekujutused, võeti seejärel üle kristlusse, seepärast võib juba varase kristluse ajast pärinevates maalides näha oreooli kujutist. Vastupidiselt ettekujutusele eelmistes kultuurides, kus arvati, et oreool ümbritseb kogu figuuri, esineb see siin vaid hiilgusena ümber pea prohvetitel, apostlitel, pühakutel ja inglitel.

Juutide salaõpetus kabala, mis hõlmab endas kõiki mittejudaistlikke pühi raamatuid ja suulisi pärimusi, tunneb aurat kui niinimetatud astraalkeha koostisosa. Seda kujutatakse ette peenmateeriana läbi kogu materiaalse inimorganismi ja seda võib mõnikord visuaalselt tajuda.

Samasuguse aura olemasolu, nagu kirjeldatakse kabalas, tegi vabahärra von Reichenbach oma meediumide abil kindlaks nii orgaanilistel kui ka anorgaanilistel kehadel. Nende uuringute käigus teatasid paljud ülitundlikud katseisikud, et inimese aura on pidevalt muutuv, selle kuju, värvus ja tugevus sõltuvad iseloomust, meeleolust ja kehaehitusest. Paljud teadlased seadsid Reichenbachi järeldused küll kahtluse alla, kuid leidus siiski ka tõsiseid skolastilisi teaduse esindajaid, kes jätkasid aura uurimist.

Eriti kuulsaks on sellega seoses saanud Londoni arsti doktor Walter John Kilneri (1847–1920) aurauuringud. Kilner avastas 20. sajandi algul, et aura muutub nähtavaks, kui vaadelda seda läbi ditsüaniidiga värvitud klaasplaadi. Ta kirjeldas aurat kui kiirguspilve, mis levib keha perifeeriast kuni 20 cm kaugusele ja omab selgesti eristatavat värvuste spektrit. Hiljem avastas Kilner, et haigused, väsimus, meeleolumuutused, magnetism, hüpnoos või elektriline mõjutamine võivad selle pulseeriva pilve suurust ja värvilise kiirguse tugevust muuta. Ta töötas välja ja kirjeldas terve hulga auravaatlustel põhinevaid diagnoosimeetodeid (kasutades selleks niinimetatud Kilneri ekraani) ning avastas järjest uusi seoseid haiguste sümptomite ja inimesi ümbritsevate peenmateriaalsete kestade vahel.

Aurat on uurinud ka professorid dr Rohrbacher ja dr Rogelsberger.

Erakordset huvi äratasid professor Ferdinand Sauerbruchi (1875 – 1951) uuringud. Sauerbruch saavutas arsti ja kirurgina ülemaailmse kuulsuse. Ta suutis tõestada isegi elektrivälja olemasolu auras.

Sauerbruchi uuringuid jätkas 1970. aastate keskel jaapani teadlane dr Hideo Ushida, kes saavutas tulemusi, mis tekitasid spetsialistide ringkonnas sensatsiooni. Ushida töötas oma teadustöö tarbeks välja mõõteseadme, millega oli võimalik aurat täpselt mõõta ja niiviisi selle olemasolu tõestada. Samamoodi nagu Reichenbach, kasutas ta oma katsetes vastavate võimetega ülitundlikke isikuid, kes suutsid aurat vahetult tajuda. Seejuures langesid mõõteseadmega saadud andmed visuaalsete vaatluste tulemustega täielikult kokku. Tema uurimuste tähtsaim tulemus oli tõestus, et aura ümbritseb mitte ainult inimesi, loomi ja taimi, vaid (sedasama väitis Reichenbach) ka anorgaanilist mateeriat. Ta suutis isegi avastada ja mõõta kosmilistelt objektidelt lähtuvat kiirgust. See kinnitab veel kord, et astroloogial, mida peetakse sageli empiiriliseks (kogemustel põhinevaks) teaduseks, tugineb täiesti reaalsetele füüsikalistele alustele ja et meie Päikesesüsteemi planeedid võivad maist elu otseselt mõjutada.

Nagu ka teised uurijad enne teda, suutis Ushida tõestada, et aura kujus võivad avalduda magamatus, mürkide sattumine toitu, füüsilised või vaimsed vaevused. Kui katseisik kannatas näiteks depressiooni all, oli tema pead ümbritsevas auras selgelt märgata vibratsiooni, sellal kui toiduainete tarbimine muutis nähtavalt teist väikest aura osa, mis asus keha keskmes.

Jaapani teadlane uuris ka taimede kiirgust. Ta jõudis järeldusele, et taimed, mis on veel oma juurtega seotud, annavad täiesti teistsuguseid mõõtetulemusi kui taimed, mis on juurtest eraldatud või mille juur on juba kärbunud.

Lisaks sellele, et aurat suudavad näha sensitiivsete võimetega inimesed ja seda saab avastada mõõteriistade abil, saab aurat ka pildistada ja muuta nii igaühele nähtavaks.

PSII-VÄLJA PILDISTAMINE

Tšehh Navratilil õnnestus esimesena aura kiirgusvälja kõrgepinge abil nii palju tugevdada, et seda sai fotofilmile salvestada. Kuid tema meetod sobib vaid elutu mateeria aura pildistamiseks, sest seejuures kasutatavad voolutugevuse ja pinge suured väärtused oleksid igale elusorganismile surmavad.

Inimese käelaba ja sõrmede Kirliani foto
Joonis 27. Inimese käelaba ja sõrmede Kirliani foto.

Tähtsaima avastuseni elektrofotograafia valdkonnas jõudsid nõukogude teadlased – abielupaar Semjon ja Valentina Kirlian, kes võtsid oma „elektrograafilises“ meetodis kasutusele kõrgsagedusliku elektrivälja. Selle meetodi puhul asetatakse mustvalge või värviline filmilint emulsiooniküljega ülespoole metallplaadile, millele antakse 10 000-voldine vahelduvpinge sagedusega 3000 hertsi. Filmilindi emulsiooniküljele paigutatakse punases valguses uurimisobjekt ja seda mõjutatakse 1/25 sekundit. Pärast filmilindi ilmutamist on sellel näha tulemus: aura foto (joonis 27).

Kui Kirliani fotod 1960. aastate lõpus avalikkuse ette jõudsid, kasvas igal pool maailmas teaduslik aktiivsus. Eriti innukalt tegeldi Kirliani efektiga Ameerikas ja juba varsti saavutati spetsiaalselt konstrueeritud aparaatidega edu – ka nende seadmetega tehtud fotodel oli Kirliani avastatud ja kirjeldatud kiirgus nähtav.

Fotodel on kujutatud taimelehtede psii-välja kiirgus
Joonis 28. Fotodel on kujutatud taimelehtede psii-välja kiirgus.

Lillede ja taimelehtede psii-välja saab inimsilmale nähtavaks muuta ka teisel moel: nende psii-väljaga tuleb mõjutada kristallide kasvu, näiteks vasksulfaadi kristallide teket kristallisatsioonilahuses. „Täppisteaduste“ esindajatena küsisid uurijad endalt kõigepealt, mis on nende veidrate kiirguste sisuline põhjus, kuid ei suutnud leida rahuldavat vastust. Ja see ei tekita imestust, sest tänapäevased skolastilised teadmised füüsika vallas ei suuda neid nähtusi selgitada.

Vastupidi, salateadusse pühendatud inimesed ja parapsühholoogid teavad tuhandeaastastest kogemustest, et see oreool või aura ei ole mitte midagi muud kui nähtamatu kiirguse väli, mida moodustab osalt kosmilisest energiakehast pärineva kiirguse rõhk ja osalt vaba kosmilise energia kiirguse rõhk.

Joonis kus on kujutatud graafiliselt, kuidas valguse rõhk tõukab komeedi saba Päikesest eemale
Joonis 29. Valguse rõhk tõukab komeedi saba Päikesest eemale.

Kiirguse all peame üldiselt silmas materiaalsest ainest eralduvat ja levivat energiat. Sellel energial on ühtaegu lainelised ja materiaalsed omadused, mida kannavad kvandid. Seda niinimetatud lainete-osakeste dualismi on teoreetiliselt niivõrd raske mõista, et meie kursuse maht ei võimalda seda põhjalikult käsitleda. Kuid elementaarosakeste füüsikas on katseliselt tõestatud, et see dualism on olemas.

Kvandid avaldavad teistele osakestele rõhku, kui neid kiirendab impulss, mille tugevus võrdub kvantide massi ja kiiruse korrutisega. Kuid on vältimatu, et varem või hiljem põrkuvad kvandid kokku oma teele sattuvate osakestega, sest nagu me teame, absoluutselt tühja ruumi ei ole. Kui kvant tabab mõnd osakest, võib see osake kvandi absorbeerida (ladina keeles absorbere – neelama) või peegeldada (tagasi kiirata), seejuures annavad kvandid oma impulsi osakesele – sihtmärgile üle. Rõhku, mida kvandid niiviisi sellele osakesele avaldavad, nimetatakse kiirgusrõhuks.

Niisuguse kiirgusrõhu avaldumine on väga ilmekalt nähtav valguskvantide puhul – need on footonid, mida kiirgab välja Päike. See rõhk on küll väga väike, kuid mõjutab ometi Päikesest mööduvate komeetide gaasidest koosnevaid sabasid: need on alati pööratud Päikesest eemale (vt joonist 29).

Kosmiline energia, mida energeetiline keha kiirgab kas tavaseisundis alateadlikult või kõrgemates teadvuse seisundites (neid asume vaatlema järgmises loengus) teadlikult, koosneb lainetest ja kvantidest. Samamoodi nagu valguskvandid, võivad need oma impulsiga mõjutada teisi osakesi.

See omadus avaldada rõhku teistele osakestele (need võivad olla nii vaba kosmilise energia osakesed, mida vajame kandvaks keskkonnaks näiteks telepaatia puhul, kui ka muud elementaarosakesed, tänu millele saab võimalikuks materiaalsete esemete tele- või psühhokinemaatiline mõjutamine) on psii-välja tekkepõhjus. Energeetilisest kehast kiirgunud kosmilise energia kvantide impulss on võimsam ja seepärast on nende kiirgusrõhk suurem kui vaba kosmilise energia kvantidel, nii et rõhkude ühtlustumine toimub ainult väljaspool materiaalse ja energeetilise keha perifeeriat. See seletab ühtlasi, miks haigetel inimestel või taimedel on psii-väli palju nõrgem kui tervetel.

Energeetilise keha kiirgusrõhku võib tugevdada vajaliku ettevalmistuse saanud parapsühholoog, kes on viinud end kõrgema teadvuse seisundisse, nii et suudab suurt osa energeetilises kehas kontsentreeritud energiast kosmilise energia kvantidena välja kiirata ja seda mis tahes kohas uuesti kontsentreerida. Sellisel viisil teostatud materiaalse keha osalist eraldamist oma energeetilisest kehast nimetatakse kehaväliseks katseks (ajaloolised nimetused on astraalrännak, astraalkeha väljasaatmine, hinge rännak jne), sest energeetilise keha väljakiiratud osa on suuteline tajuma aistinguid materiaalsel tasandil ja vastavalt kiirgaja tahtele toimima.

Erilise fototehnikaga salvestatud energiakehad inimestel
Joonis 30. Psii-välja ning energeetilise keha ja kosmose vaba energia kiirgusrõhkude vastastikmõju erinevatel inimestel.

Paljudele algajatele õpilastele tundub see ebatõepärasena. Kuid igaüks, kes teeb kohusetundlikult läbikõik parapsühholoogia kursuse kohustuslikud harjutused, võib juba peagi hakata oma energeetilise keha kiirgust pidama tavaliseks nähtuseks. PPI õpilane Mark K kirjeldas oma aistinguid kehavälises katses, kus ta püüdis oma energeetilise keha kiirgusega kustutada põlevat küünalt:

„Algul tundsin kõdi, seejärel nägin, kuidas valguskiired mind ümbritsesid ja siis jälle kustusid. Minu keha läbis kerguse tunne, tahtsin seda oma alateadvust mõjutades tugevdada.

Minus tekkis tung tõusta ja kustutada minu ette lauale asetatud põlev küünal. Andsin sellele tungile järele. Tõusta oli väga kerge, pigem hõljudes kui käies läksin laua juurde ja kustutasin küünla. Kui pöördusin ümber, et minna tagasi tugitooli juurde, nägin oma materiaalset keha seal liikumatult istumas. Seda ümbritses energeetiline keha – fluorestseeruv kile, tajusin seda selgelt. Liikusin tugitoolini ja istusin aeglaselt oma materiaalsesse kehasse, see võttis mu uuesti vastu.“

Täname, et olete meiega! Täiendame peatükki ajaressursside ilmnemisel…

1. PEATÜKI HARJUTUSED

HARJUTUS 1:1. LAADIV HINGAMINE põhiharjutus

Harjutuse eesmärk:

Vaba kosmilise energia vastuvõtmine, eraldades seda sissehingatavast õhust, vaimselt ette kujutades, et energiat võtab vastu otsmikuchakra.

Harjutuse toime:

Kosmilise energia ja hapniku mõjul rikastuvad materiaalne ja energeetiline keha elujõuga. Järgneb südame ja vereringe funktsioonide harmoneerimine (kui harjutuse praktiseerijal on rasked südametegevuse või vereringe häired, tuleb pidada nõu arstiga, kas hingamisharjutusi tohib teha).

Abivahendid: Seinapeegel.

Märkused: Sissejuhatava harjutuse võib sooritada seinapeegli ees. Põhiharjutuse võib sooritada kas toas või väljas, seistes, istudes, käies või lamades.

Kui sooritate harjutusi väljas, leidke selleks kõrvaline koht, kus ei ole liiga eredat päikesevalgust ega tugevat tuult. Kui sooritate harjutusi toas, avage aken, kuid vältige tõmbetuule teket.

Sissejuhatav harjutus: Riietume nii, et kõht jääks avatuks, seisame seinapeegli ette ja vaatleme oma kõhtu. Tõmbame kõhtu järjest sügavamale sisse, just nagu tahaksime nabaga puudutada lülisammast. Hingamise pärast ei ole sel ajal vaja muretseda, jälgime vaid, et suu oleks suletud, hingame ainult läbi nina. Sel ajal, kui me kõhtu sisse tõmbame, väljub õhk kopsudest (väljahingamine).

Nüüd püüame kõhtu võimalikult suureks pungitada, seejuures täidab õhk kopsude alumise osa. Selles faasis ei tohi rindkere liikuda, töötab ainult kõht (sissehingamine).

Niisiis, seda harjutust sooritades hingame sisse ja välja vastupidiselt sellele, kuidas me tavaliselt hingame. Hariliku hingamise puhul siseneb õhk kõhu sissetõmbamise ajal kopsudesse, kõhu pungitamise ajal väljub kopsudest.

Jätkame kõhuga hingamist seni, kuni me ei tunne enam teadlikult õhu liikumist rinnas ja oleme selle hingamisviisi piisavalt hästi selgeks saanud.

Seejärel harjutame vastupidist: hingamist rindkerega. Tõmbame kõhu võimalikult tugevalt sisse ja säilitame seda asendit. Seejärel püüame rinnakorvi võimalikult palju avardada ja hingame sisse nii palju õhku, kui mahub. Pärast seda hingame nina kaudu vabalt välja.

Põhiharjutus:

Esimestel harjutuskordadel heidame tasasele pinnale selili, hiljem võime seda harjutust sooritada mis tahes kehaasendis. Kõigepealt lõdvestume ning kujutame endale ette, et sisse- ja väljahingamise ajal tungib meisse otsmikuchakra kaudu kosmiline energia.

Niisiis, hingame sügavalt välja ja alustame harjutuse esimest faasi.

Esimene faas: kõhu faas. Asetame käed alakõhule. Seejärel hingame sisse, alakõhtu esimese 3-4 sekundi kestel võimalikult palju pungitades, sedamööda kuidas õhku lisandub. Õhk täidab ainult kopsude alumist osa. Me võime seda tunda oma kätega, mis lebavad kõhul ja tajuvad selle paisumist. Niipea kui kõhu faas lõpeb, läheme üle järgmisele faasile.

Teine faas: ribide faas. Kolm või neli sekundit pärast sissehingamise algust, teisisõnu pärast seda, kui kõht on paisunud, jätkame sissehingamist. Lisaks avardame oma alumisi ribisid nagu lõõtspilli, samal ajal asetame käed külgedel ribidele, et tunnetada kopsude täitumist õhuga. Kui oleme alumised ribid maksimaalselt avanud, on kopsude keskosas piisavalt õhku ja võime alustada kolmandat faasi.

Kolmas faas: rangluu faas. Asetame nüüd oma käed ülemistele ribidele ja rangluule. Jätkame sissehingamist, avades ja avardades ülemisi ribisid. Nüüd täitub õhuga ka kopsude ülemine osa ja hapnik saab küllastada kogu kopsukoe. Hoiame sissehingamise kestusest umbes neli korda kauem hinge kinni ja kujutame ette, et meisse siseneb kosmiline energia. Seejärel alustame väljahingamist.

Neljas faas: kõhu faas. Asetame uuesti käed kõhule, väljahingamise esimese 3-4 sekundi kestel lõdvestame kõhtu ja tõmbame seda aeglaselt sisse. Vajaduse korral võib kõhtu kätega suruda.

Viies faas: ribide faas. Jätkame väljahingamist, lastes koonduda alumistel ribidel. Võime end seejuures kätega aidata. Kui oleme kopsude keskmise osa vabastanud, võime alustada viimast väljahingamise faasi.

Kuues faas: rangluu faas. Väljahingamise lõpus, kui juba arvame, et kopsudes õhku rohkem ei ole, koondame ülemised ribid ja päästame välja viimase õhujäägi. Meie käed lebavad seejuures mõistagi rindkere ülemisel osal.

Kui oleme oma kopsud täielikult tühjendanud, säilitame neid tühjana sama kaua kui õhuga täitunult. Seejärel alustame uuesti sissehingamise esimest faasi.

Harjutuse kestvus:

Teeme seda hingamisharjutust igal hommikul pärast ärkamist, kuni see muutub ajapikku harjumuspäraseks ja me ei hinga enam kogu aeg kõhuga.

Me ei tee harjutust esialgu kauem kui viis minutit, seejärel suurendame järk-järgult seda aega. Täielik sisse- ja väljahingamine (1. kuni 6. faas) peab algul kestma 44 sekundit, see aeg jaotub järgmiselt:

4 sekundit sissehingamist (1.–3. faas)

16 sekundit hinge kinnihoidmist täidetud kopsudega

8 sekundit väljahingamist (4.–6. faas)

16 sekundit hinge kinnihoidmist tühjade kopsudega

Mõne aja pärast võime minna üle tsüklile 5–20–10–20 sekundit, aasta pärast ei käi meile enam üle jõu tsükkel 16–64–32–64 sekundit (kõik panid kindlasti tähele, et ajalõikude omavaheline suhe on 1:4:2:4, selle skeemi järgi võib igaüks enda jaoks välja arvutada harjutuse kestuse).