Sildiarhiiv: Paracelsus

Energiamullidest on kujutatud kahte vastastikku asetsevat peakuju

1. Peatükk – Kosmiline energia

PSI – HINGE VÕIM

Hinge võim

Meie ajastu inimesed on juba ammu harjunud tehnika „imedega“, mis saadavad raadio- ja televisioonisignaalide abil akustilist ja optilist informatsiooni mis tahes kaugusele. Telefoni leiutamine vähendas tunduvalt vahemaid ja tekitas mulje, et vestluskaaslane asub siinsamas, ehkki tegelikkuses võib ta viibida teisel mandril. Satelliitide abil edastatakse televisioonikujutist valguse kiirusel ühelt mandrilt teisele, kosmoseaparaadid suudavad saata Maale informatsiooni ka meie Päikesesüsteemi kõige kaugema planeedi kohta.

Selle mahuka informatsioonivoo on loonud inimkonna tehniline võimekus. Seepärast peavad paljud teadlased ja tehnokraadid, kes austavad tööga saavutatud tehnilist edu, provokatsiooniks juba ammustest aegadest tavatu korrapärasusega saabuvaid ühelaadseid teateid infoedastuse alternatiivsetest võimalustest, mis ei sõltu ruumist ega isegi ajast. „Psüühika imena“ on need alati tekitanud hämmastavat huvi. Üle neljasaja aasta tagasi kirjutas kuulus arst, keemik ja teosoof Philippus Aureolus Paracelsus (sündinud 17.12.1493 Maria külas Šveitsis, surnud 23.09.1541 Salzburgis) selle kohta nii:

„Maagilise tahtejõu abil võib inimene siinpool ookeani kuulda, mida ütleb inimene teisel kaldal …“

Siin peetakse silmas juhtumeid, kus inimesed suudavad tajuda sündmusi, mis toimuvad väljaspool nende meeleelundite tegevusvälja ja mida on tavaviisil võimatu teada. Sellistel puhkudel räägitakse „kuuendast meelest“ ja igaüks saab aru, millest jutt. Ainult ametlik skolastiline teadus kaldub pidama ebausuks seda, mida on inimese elus ette läbi aegade ette tulnud: ilmutusi, endelisi unenägusid, viibimist „teises kehas“.

Füüsikaseadused väidavad, et ei ole olemas seda, mida olla ei saa. Kuid paljudega meist on kunagi või isegi korduvalt juhtunud midagi taolist: mõtlete juhuslikult oma tuttavast, kellest ei ole ammu kuulda olnud, te ei ole aastaid teda näinud, ja kohtute temaga ootamatult samal päeval. Või võtate lõpuks mitme kuu pärast kätte ja kirjutate sugulasele, kuid saate temalt samuti kirja, mille ta samal ajal teele saatis. Või tekkis teil tahtmine kellelegi helistada, kuid samal hetkel heliseb telefon ja see inimene ongi liinil. Kui teis avalduvad tugevad kalduvused telepaatiale, selgeltnägemisele või ennustamisele, olete võib-olla kunagi tundnud, et keegi teie lähedane on hädaohus, haigestunud või on temaga juhtunud õnnetus. Võimalik, et olete ka telepaatiliselt läbi elanud kriisisündmuse ja kuulnud seejuures inimese häält, kes on sattunud suurde ohtu või lausa surmasuhu – ehk isegi „nägite“ teda. Või olete sattunud võõrasse kohta, kuid teadsite, mis teid ees ootab. Te võite isegi unes luua telepaatilise sideme või saada hoiatuse eelseisvast sündmusest.

Kõigil neil juhtudel on tegemist nähtuse spontaanse meeltevälise tajumisega. Väljendit „spontaanne“ on kasutatud sellepärast, et te puutute kokku täiesti ootamatu, teie tahtest sõltumatu nähtusega. See osutab, et lisaks viiele teadaolevale meelele on inimesel veel ka „kuues meel“, mis võib avalduda tugevamalt või nõrgemalt, olenevalt teie isikupärasest sensitiivsusest (vastuvõtlikkusest).

Võimeid, mille eeldused teil latentselt (varjatult) olemas on, saab treeninguga arendada. Samamoodi nagu võimleja või kulturist tugevdab oma nõrku lihaseid, võib iga inimese „kuuendat meelt“ vastavate harjutustega arendada sedavõrd, et ta suudab kõiki meeltevälisteks nimetatavaid nähtusi igal ajal teadlikult realiseerida. Need vaimsed harjutused põhjustavad ajuvoolude muutusi ja muudavad sel viisil teadvust nii, et see suudab vastu võtta kosmilist energiat. Harjutused on kerged ja lihtsad, neid võib edukalt sooritada iga inimene. Need nõuavad minimaalset igapäevast ajakulu ja juhivad meid mööda teadvuse astmeid parapsühholoogilise arengu lõppeesmärgini:

AJA JA RUUMI TÄIUSLIKU TUNNETAMISENI!

Enne kui asume lähemalt tutvuma teadvuse arenguastmetega, mida peatükkide käigus tõusma hakkame, räägime aju aktiivsuse elektrilisest olemusest ja energiavormidest, mis teevad võimalikuks parapsühholoogiliste nähtuste realiseerimise.

AJUVOOLUD

Vanal ütlusel, et kalal on aju toitmiseks eriline väärtus, on tõepõhi all – kalad olid esimesed ajuga elusolendid. Nende ajuvoolude tugevus saavutas fantastilisi väärtusi. Nüüdisajal on kalu, kelle elektriline potentsiaal on sadu kordi suurem muistsete meduuside omast. Mõni neist, näiteks elektriangerjas, suudab anda 600-voldise elektrilöögi. Need on tõelised elusad patareid, mille energia üht osa tekitab aju.

Inimese pea kujutis esiletoodud aju profiiliga ja kõrvaloleval suurendusklaasil näeb mikroskoopilist pilti ajurakkudest
Joonis 1. Ajurakud

Inimaju on samuti elektrokeemiline energiaallikas, kuid see tekitab vaid väga väikest elektrilist pinget – mitte rohkem kui üks kümnendik volti minimaalse voolutugevuse juures. Seda energiat kannavad edasi närvirakud ehk neuronid, mida on inimeses umbes 15 miljardit ja mis on omavahel teatud kindlal viisil seotud. Närvirakkude vahel asuvad niinimetatud gliiarakud. Tüüpiline selgroogse närvirakk koosneb rakukehast ja mitmesugustest rakujätketest. Lühemaid, sageli tugevalt harunenud ja peeni jätkeid nimetatakse dendriitideks (aju närviraku oksisjätketeks). Need tajuvad elektrilist ärritust ja saadavad selle edasi rakukehasse, mis töötleb kõiki saabuvaid signaale. Vastuseks saadud signaalidele võib rakukeha ka omalt poolt anda elektrilisi impulsse. Need väljuvad rakukehast mööda pikka jätket (närvikiudu), mida nimetatakse aksoniks.

Edastatavat informatsiooni kannab kodeerituna signaal, mille sagedust (elektriliste impulsside hulka sekundis) mõõdetakse hertsides. Ühed närvikiud on lõpmete kaudu seotud teiste närvikiududega (loomulikult ka näärmete ja lihaste rakkudega). Neid ühenduskohti nimetatakse sünapsideks ja närvikiudude lõpmed on neis kohtades enamasti ümara kujuga.

Närviraku ehituse skeem
Joonis 2. Närviraku ehituse skeem.

Joonisel 2 näeme sünaptilise lõpmega närvirakku, mis on ajus teise närvirakuga ühendatud nii, nagu kujutatud joonisel 1.

Närv koosneb paljudest üksteisega paralleelsetest närvikiududest. Signaalide liikumine närvides on elektriline protsess. Puhkeolekus asetuvad positiivsed ja negatiivsed ioonid närviraku sise- ja välispinnale selliselt, et välispind omandab positiivse ja sisepind negatiivse laengu. Laengute erinevusest tekkiv pinge on tühine (umbes 70 millivolti) ja seda nimetatakse puhkepotentsiaaliks. Kui pinge saavutab teatud väärtuse, tekib närvikius elektriline impulss kestusega üks tuhandik sekundit. See impulss liigub läbi kõigi närvikiudude sünapsi suunas.

Täiskasvanud inimese elektroentsefalogramm
Joonis 3. Täiskasvanud inimese elektroentsefalogramm
1 sekundi jooksul.

Elektroentsefalograafi abil saab neid ajuvoole registreerida, nagu näidatud joonisel 3.

Voolude sagedus (võnkumiste arv sekundis) muutub sõltuvalt uuritava isiku teadvuse seisundist. Teadvuse „loomulikes“ seisundites – ärkvelolekus, une ja unenägude ajal – võib fikseerida väga erinevaid ajuvoolude kõveraid. Nii näiteks on ärkvelolekule omased kiired, niinimetatud beetalained, une ajal tekivad seevastu aeglased ehk deltalained jne. Joonisel 4 on näitlikult kujutatud niisuguseid laineid.

Terve inimese EEG näited ärkvelolekus, une ajal
Joonis 4. Terve inimese EEG näited ärkvelolekus ja une ajal.

Ajuvoolude kõverates toimuvad iseloomulikud muutused ka teadvuse „provotseeritud“ (selles õpikus kirjeldatud vaimsete harjutuste käigus tekitatud) eriseisundite puhul, nagu näitab ühe katseisiku EEG. Algul viibis katseisik ärkveloleku puhkeseisundis, seejärel meditatsiooniseisundis (joonis 5).

Terve inimese EEG näited ärkvelolekus ja meditatsiooni ajal
Joonis 5. Terve inimese EEG näited ärkvelolekus ja meditatsiooni ajal.

Need teadvuse eriseisundid hõlmavad väga laia vahemikku:

  • ärkvelolek
  • päevased unenäod
  • transiseisundid
  • meditatiivsed seisundid ja
  • kosmilise teadvuse seisundid

Kõigile neile seisunditele on omased erisugused ajuvoolude kõverad, mida vaatleme teadvuse seisundeid käsitledes lähemalt. Teadvuse eriseisundites võivad inimese ajuvoolud sarnastuda kogu Universumi kosmilise energia vooludega ning see soodustab kõigi meelteväliste nähtuste ja psii-nähtuste realiseerumist.

KOSMILINE ENERGIA

Ettekujutusel universaalsest kosmilisest energiast, mida inimene saab kasutada ja mille abil realiseeruvad meeltevälised nähtused, on kõigi rahvaste kultuurides sügavad juured. Kõige tuntum ettekujutus, mille leiame india filosoofiast, on prana mõiste. Pranat käsitletakse kui kosmilist energiat, mis eksisteerib viies vormis ja toetab „keha tuulena“ elulisi protsesse.

Silp „Om“.
Joonis 6. Silp OM

Hindude ja budistide pühades tekstides kirjeldatakse samasugust kosmilist algenergiat, mida tähistab müstiline silp „Om“ või „Aum“. Mõlemad silbid peavad ajus tekitama võnkumisi, mis viivad inimese tšakrad (närvikeskused) kosmilist (elu-) energiat vastu võtta suutvasse seisundisse.

Piiblis öeldakse nähtamatu elujõu kohta, mis toetab üldise jumaliku alge nägemust, et see on Püha Vaim: „Või kas te ei tea, et teie ihu on teis oleva Püha Vaimu tempel, kelle te olete saanud Jumalalt, ning et teie ei ole iseenese päralt? (1Kr 6.19) Jaapani akupunktuurikoolis kannab eluenergia nime qi, Hiina akupunktuurikoolis chi. Neis kujutatakse eluenergiat ette kui jõge, mille läte asub nabast pisut kõrgemal ja mis levib mööda niinimetatud meridiaanide võrgustikku (närvikanaleid) kopsudest kogu kehasse laiali. Kogu mateeriat loetakse selle energia avaldumiseks materiaalsel tasandil.

Kuulus kreeka filosoof ja teadlane Aristoteles (384–322 eKr) kasutas mõistet „eeter“ viienda stiihia kohta, mis hõlmas algselt kõiki väljaspool Maa atmosfääri asuvaid objekte. Ka inimlik vaim, mida Aristoteles kirjeldas kui puhtalt mittemateriaalset energiat, pärines tema arusaama järgi eetrist.

Keskaegsete füüsikute käsituses oli eeter ruumi täitev aine. Nad oletasid, et valgus tekib lainete liikumisel selles eetris, mis suudab neid kanda läbi vaakumi Maale. Seepärast nimetati seda tihti valgustkandvaks eetriks.

Sir Isaac Newton (1643-1727) uurib valguse iseloomu läbi prisma
Sir Isaac Newton (1643-1727)

Kogu maailmas tuntud inglise füüsik, matemaatik ja astronoom sir Isaac Newton (1643–1727) pidas eetri all silmas ülemaailmset ruumi täitvat keskkonda ning ta oli ka veendunud, et eeter suudab läbistada kogu mateeriat ja isegi üksikuid aatomeid.

150 aastat tagasi asus saksa keemik ja loodusteadlane Karl Ludwig vabahärra von Reichenbach (1788–1869), keda tuntakse muu hulgas parafiini ja petrooleumi leiutajana, tegema katseid eluenergiaga, millele ta andis nime „Odkraft“. Od-jõud avaldub müstilise helendusena, mis lähtub inimeste ning teiste orgaaniliste ja anorgaaniliste kehade perifeeriast, seda võivad sensitiivsed (ülitundlikud) inimesed ilma tehniliste vahenditeta tajuda.

Paljud teadlased kritiseerisid Reichenbachi kogu ta elu jooksul, ehkki tema katseid korrati sadu kordi ja need andsid ümberlükkamatuid tõendeid. Reichenbach ise oli oma avastuse füüsikalises olemuses tugevalt veendunud, ehkki tal oli raske omaks võtta mõtet, et tema uuringud õhutavad objektiivselt sensitiivsust tunnistama. Ta ei suutnudki endas välja arendada võimet Od-jõudu näha, kuid leidis viisi, kuidas seda kiirgust füüsiliselt nähtavaks muuta. Reichenbach teadis vaid, et on olemas sensitiivseid ja vähem sensitiivseid inimesi.

Reichenbachiga umbes samal ajal tegutses maailmakuulus inglise füüsik James Maxwell (1831–1879), kes kinnitas eetri olemasolu. Tema sõnutsi on see „nähtavatest kehadest peenema struktuuriga materiaalne substants, mis on olemas kosmose kõigis, ka tühjana näivates osades“. Edasi väitis ta: „Millised raskused ka ei teki, kui püüame formuleerida eetri koostise ideed, ühes ei saa olla kahtlust: planeetide- ja tähtedevahelised ruumid ei ole tühjad, need on täidetud materiaalse substantsiga, mis on suurim ja arvatavasti sümmeetrilisim kõigist substantsidest, mida tunneme.“ 20. sajandi algul tabas eetriuuringuid peaaegu täielik allakäik, mida põhjustas väide, et eetrit ei eksisteeri. Sellest rääkis 1905. aastal saksa füüsik ja Nobeli preemia laureaat Albert Einstein (1879–1955). Kuid 1951. aastal võttis selle teema taas käsile inglise füüsik ja Nobeli preemia laureaat Paul Dirac. Ta tõestas matemaatiliselt, et tegelikult peab kosmiline eeter olema olemas!

„Millised raskused ka ei teki, kui püüame formuleerida eetri koostise ideed, ühes ei saa olla kahtlust: planeetide- ja tähtedevahelised ruumid ei ole tühjad, need on täidetud materiaalse substantsiga, mis on suurim ja arvatavasti sümmeetrilisim kõigist substantsidest, mida tunneme.“

20. sajandi algul tabas eetriuuringuid peaaegu täielik allakäik, mida põhjustas väide, et eetrit ei eksisteeri. Sellest rääkis 1905. aastal saksa füüsik ja Nobeli preemia laureaat Albert Einstein (1879–1955). Kuid 1951. aastal võttis selle teema taas käsile inglise füüsik ja Nobeli preemia laureaat Paul Dirac. Ta tõestas matemaatiliselt, et tegelikult peab kosmiline eeter olema olemas!

Einstein loobus 1952. aastal seisukohast, et eetrit ei eksisteeri (on teada, et Einstein muutis elu kestel oma arvamust eetrist korduvalt). Inglane sir Oliver Lodge kirjutab oma 1925. aastal ilmunud raamatus „Eeter ja reaalsus“ nii: „On veenvaid argumente, mis eetri hüpoteesi toetavad. Eetri täielik eitamine tähendaks, et tühjal kosmosel ei saa olla füüsikalisi omadusi. Fundamentaalsed mehaanika põhitõed ei kinnita seda väidet … Üldise relatiivsusteooria põhjal on kosmosel teatud füüsikalised omadused, selles mõttes on eeter olemas. Üldisest relatiivsusteooriast tuleneb, et kosmos on ilma eetrita mõeldamatu …“

Sellest ajast peale väidavad kogu maailma teadlased järjest sagedamini, nende hulgas ka itaalia professor Marco Todeschini (muu hulgas oma eksperimentide tulemustele tuginedes), et ruumiline fluidum, teisisõnu kosmiline eeter peab tõepoolest eksisteerima.

Ameerika füüsik Bertrand Russel kirjutas oma raamatus „Aatomi aabits“: „Väga tõenäoliselt tehakse kunagi kindlaks, et kõik fundamentaalne koosneb tõepoolest eetrist ning et elektronid ja vesinikutuumad kujutavad endast üksnes eetri tihendatud seisundit… täiesti võimalik, et elektron ei ole mitte midagi muud, kui vaid üks moonutatud piirkonna vorm eetris, mis on koondunud ühte kohta … võib oletada, et ka vesinikutuumale saab anda samasuguse selgituse.“ Eetri olemasolu pooldavad Ameerika füüsik Carl F. Krafft oma 1955. aastal avaldatud töös „Eeter ja selle keerismoodustised“ ning K. V. Richardson teoses „Mateeria elektronteooria“ (elektronteooria on eetri omadusi käsitlev teadus).

Siin esitatud mütoloogiast ja nüüdisaegsest füüsikast pärinevaid näiteid võiks jätkata. Kuid meid huvitab peamiselt, kas võib olla ka praegu olemas kosmiline algenergia, mis võimaldab teostuda mitmesugustel protsessidel, seepärast teeme eespool öeldust üldistuse. Juba keskajal peeti maailma kõigis kultuurides eluenergia olemasolu tegelikkuseks. Nüüdisaegses füüsikas loevad tunnustatud teadlased absoluutselt vaieldamatuks kosmoses algenergia olemasolu, millest moodustub kogu mateeria. Siit järeldub küsimus, kas kõne all ei ole mitte üks ja sama füüsikaline nähtus, kui meie esivanemad rääkisid eluenergiast ja teadlased hiljem eetrist kui kosmilisest algenergiast.

Selle küsimuse esitas endale ka austria arst Wilhelm Reich (1897 – 1957).

Reich sai üle kogu maailma kuulsaks kui psühhoanalüütik Viinist. Kolmekümnendate aastate lõpus, pärast Saksamaa ühinemist Austriaga emigreerus ta Taani. Ta uuris vegetatiivseid (seda terminit kasutatakse bioloogias teadvuseta, tahtejõu mõjule allumatute protsesside tähistamiseks) voolusid inimorganismis. Ta võttis eelduseks, et kosmiline energia on olemas ning et inimorganism suudab seda vastu võtta, koguda ja välja saata. Reich nimetas seda energiat Orgoniks. Orgoni vastuvõtmise, kogumise ja väljakiirgamise protsessi väljendas ta valemiga „pinge – laadimine – tühjendamine – lõdvestus“.

Millist rolli mängib see bioloogiline pulsatsioon elusorganismi üldises energiamajanduses? Üks Reichi lähedastest kolleegidest, Ola Raknes andis sellise kirjelduse:

„Pulsatsioon reguleerib organismi energiamajandust samamoodi, nagu tagavad südametuksed elundite verevarustuse. Energia metabolismi (energiaseisundite muutumist) juhib autonoomne ehk vegetatiivne süsteem, mis mõjutab seedimist, vereringet, hingamist, seksuaalsust ja emotsioone. Üht neist funktsioonidest – hingamist – juhitakse teatud määral tahtejõuga ja tsentraliseeritult kesknärvisüsteemi kaudu. Seepärast võime hingamissüsteemi kaudu tungida organismi vabasse bioloogilisse pulsatsiooni. Tervise tähtis eeldus on organismi vaba metabolism. Vaba metabolismi tunnus ja tervise kriteerium on takistamatu bioloogiline pulsatsioon.“ (Ka meie suudame peatüki lõpus oleva hingamisharjutuse abil energeetilist metabolismi oma soovi järgi juhtida. Tänu sellele oleme võimelised näiteks psühhosomaatilisi häireid ja haigusi iseseisvalt ravima!)

Algul suutis Reich Orgon-energiat lokaliseerida üksnes elusorganismist lähtuva kiirgusena. Alles hiljem tegi ta kindlaks, et Orgon, nii nagu ka „valgustkandev eeter“, mille teadlased olid varem avastanud, esineb kõikjal. Seepärast toimub pidevalt vaba energiavahetus. Selleks peab Raknese väitel olema täidetud kolm eeldust.

  1. Organism saab vajalikku energiat toiduainetest, hingamise kaudu ja otse Orgon-energia voost.
  2. Energia võib kehas vabalt ringelda ja on alati seal, kus tekib energia järele vajadus.
  3. Organism peab suutma liigset energiat asjakohase liikumisega väljutada.

Mõni päev enne teise maailmasõja algust õnnestus Wilhelm Reichil saada erakorralise professori koht New Yorgi uurimisasutuses New school for social research. Ta asus otsekohe ümber USA-sse ja rajas 1942. aastal Maine’is oma uurimiskeskuse Orgonon.

Reich alustas laboris otsekohe suure innuga tööd, ta oli tulvil uusi mõtteid ja tema dünaamika nakatas ka kolleege. Neil aastail oli ta tegev sellistes mitmekesistes valdkondades nagu psühholoogia, psühhoanalüüs, sotsioloogia, füüsika, bioloogia ja meteoroloogia, kuid eesmärk oli alati üks: Orgon-energia praktiline kasutamine.

Arvukates eksperimentides, mida Reich paljude aastate kestel kuni surmani korraldas, abistas teda väike kaastöötajate staap. Nad suutsid tõestada, et Orgon on kosmiline energia, mis esineb igal pool kosmoses ja mõjutab oluliselt kogu bioloogilist elu. Reich kirjutas: „Kahtlemata leidub organismis elektrit laetud kolloidsete osakeste ja ioonide kujul. Seda kasutab kogu organismi kolloidkeemia, samuti lihaste neurofüsioloogia … Kuid ometi esineb terve rida nähtusi, millele ei saa mitte kuidagi anda seletust elektromagnetilise energia teooria valguses. See on eelkõige keha „magnetismi“ mõju. Paljud arstid kasutavad neid magnetilisi jõude praktikas … Mitte keegi ei ole kunagi näinud elektrilise mõju tagajärjel tekkinud orgaanilist liikumist, mis sarnaneks kas või pisut meie kogu lihaskonna või lihaste funktsionaalse rühma igapäevaste elusate liikumistega … Meeleelundid ütlevad meile selgelt, et emotsioonid (see on kaheldamatult meie bioloogilise energia avaldumine) erinevad põhimõtteliselt aistingutest, mida võidakse kogeda elektrilööki saades. Meie meeleelundid ei suuda atmosfääri täitvate elektromagnetiliste lainete toimet täielikult tajuda …

Kui meie eluenergia oleks loomult elektriline, siis oleks mõistetamatu, miks näeme kõigist lainetest ainult valgust ja mitte kogu kiirgustespektri muid osi, kui meeleelundid on selle energia avaldumine. Me ei suuda tajuda röntgeniaparaadi elektrone ega radioaktiivset kiirgust … Seniajani ei ole suudetud anda elektrilist määratlust vitamiinidele, mis kaheldamatult sisaldavad bioloogilist energiat … Need kõik on ülisuured vasturääkivused, millele ei saa leida lahendust teadaolevate energiavormide raames …“

Reich saavutas uurimuste käigus viljakaid tulemusi, mis aitasid mõista Orgoni vastastikuseid seoseid teiste energiavormidega, näiteks valguse ja elektriga. Seejuures lähtus ta eeldusest, et kõik energiavormid ja kogu mateeria pärinevad Orgonist.

Reich kirjutas: „Orgon-energial ei ole massi. See on esmane ja oli olemas juba enne mateeriat ning teisi energiavorme … Kui üksikud Orgoni-vood tihenevad ja üksteisega sulanduvad, võivad need tekitada mateeriat seal, kus seda varem ei olnud … Olemasolev mateeria võib Orgon-energia toimel spontaanselt ümber korralduda elusvormideks seal, kus varem ei olnud mitte mingisugust elu … Oma loomuliku kontsentratsiooni juures on Orgon suuteline looma süsteeme … Need süsteemid võivad olla planeedid, päikesed ja isegi terved galaktikad …“

Tänapäeva elementaarosakeste füüsikas (elementaarosakesed on lihtsaimad kõigist praegu teadaolevatest füüsilistest tuumaosakestest, millest koosnevad aatomid) tuntakse tõepoolest üht energiavormi, mis vastab paljudele neile omadustele, millega iseloomustas eluenergiat Reich – see on neutriino energia.

Me hakkame peatükkide lõpus olevatel harjutustes selle energiaga töötama, seepärast jutustame järgmises peatükis lühidalt meie Universumi tuumafüüsikalistest alustest. Nagu teada, koosneb Universum üliväikestest elementaarosakestest, mille hulka kuulub ka neutriino.

Kuid ärge lööge kartma, me ei asu õppima füüsikat ja mitte keegi ei pea üksipulgi tundma füüsikaseadusi selleks, et realiseerida psii-nähtusi. Seda saame teha lihtsate vaimsete harjutusega, mida kirjeldatakse järgmistes peatükkides ja mis on kindlasti igaühele jõukohased ka eelnevaid teoreetilisi teadmisi omamata.

MATEERIA

Umbes 20 miljardit aastat tagasi plahvatas algaatom – suur tihedalt kokkupressitud osakeste kogum, mille läbimõõt oli umbes neli valgusaastat. See oli niinimetatud Suur Pauk. Sellest hetkest alates paisub maailm ühtlase kiirusega just nagu õhupall, mida puhutakse järjest suuremaks (Universumi piiri kujutav suur ring joonisel vastab õhupalli kestale). Juba esimesel sekundil tekkisid temperatuuril 100 miljardit kraadi esimesed subatomaarsed osakesed: neutronid, prootonid, samuti miljardid elektronid, footonid (valgustkandvad osakesed) ja neutriinod.

Universumi kahemõõtmeline skemaatiline kujutis Suure Paugu teooriast lähtudes, plahvatav algaatom ja neutriinotähed galaktikatega
Joonis 7. Universumi kahemõõtmeline skemaatiline kujutis Suure Paugu teooriast lähtudes. Selle nüüdisajal tunnustatud teooria kohaselt tekkis Universum pärast algaatomi plahvatust, mis paiskas igale poole laiali neutriinotähed. Seejärel moodustusid neist galaktikad.

Kõik subatomaarsed osakesed avaldavad üksteisele vastastikku mõju.

  • Tuumajõudude vastastikmõju hoiab prootoneid ja neutroneid aatomi tuumas.
  • Tugevuselt järgmine on elektromagnetiline vastastikmõju. See omadus on kõigil elektriliselt laetud elementaarosakestel, näiteks elektronidel.
  • Üksteisele avaldavad mõju ka elektriliselt neutraalsed osakesed, millel on olemas magnetiline moment, näiteks footonid.
  • Nõrk vastastikmõju, mis põhjustab näiteks neutriinode suhteliselt aeglast lagunemist ja esineb kõigis reaktsioonides, milles osalevad neutriinod.

Gravitatsiooniline vastastikmõju on nõrgim kõigile elementaarosakestele, sealhulgas ka footonitele mõjuv jõud. Need neli vastastikmõju on oletatavasti ühe tervikliku jõu avaldumisvormid, mis korraldavad Universumi struktuuri ehitust.

Näiteks elektriliselt laetud prooton suudab tänu elektromagnetilisele vastastikmõjule siduda endaga ühe negatiivselt laetud elektroni ja nii tasakaalustub kahe osakese elektriline potentsiaal. Kui mõlemad osakesed on teineteisega seotud, moodustavad need aatomi. Prootonid on elektronidest 2000 korda raskemad, seetõttu moodustub neist aatomi masskese, mida nimetatakse aatomituumaks. Kesktõukejõu abil „sunnivad“ prootonid elektrone enda ümber ringikujulisel orbiidil rosetina tiirlema.

Heeliumi aatom
Joonis 8. Vesiniku aatomi skemaatiline kujutis.

Joonisel 8 näeme vesiniku aatomi sümboolset kujutist. See on kõige lihtsam aatom, mille tuuma moodustab üks prooton ja selle ümber tiirleb üks elektron. Vesiniku aatomid olid esimesed noores Universumis tekkinud keemilised elemendid. Vesiniku osakaal on ka nüüdisajal 90% kõigist Universumis olemasolevatest mateeria koostisainetest. 9% mateeria koostisainetest moodustab heelium ja 1% on raskete keemiliste elementide (sh uraan, mis on raskeim looduslik element) osakaal, need elemendid on tekkinud tuumasünteesi käigus vesiniku aatomitest.

Heeliumi aatom
Heeliumi aatom

Joonisel 9 süsiniku tuuma teke tähtede sisemuses. Kaks vesiniku aatomi tuuma (prootonit) ühinevad deuteeriumi tuumaks, seejuures tekib üks positron. Sama protsessi kordumisel moodustub heeliumi aatomi tuum, mis koosneb kahest prootonist ja kahest neutronist. Kolm heeliumi tuuma ühinevad süsiniku tuumaks, mis koosneb kuuest prootonist ja kuuest neutronist. Iga tuumasünteesi käigus vabaneb väikese massikaotuse tõttu energiat valgus- või soojuskiirguse kujul.

See protsess toimus järgmiselt: tohutu suur vesiniku aatomite pilv, mis täitis pärast Suurt Pauku Universumi, lagunes arvututeks väikesteks tihedateks kogumiteks, mis tõmbusid üksteise külge ja moodustasid tähed. Need algtähed, mis tol ajal kujutasid endast tohutu suuri vesiniku aatomite kerasid, tihenesid järjest. Seetõttu hakkasid rõhk ja temperatuur nende sisemuses järjest tõusma. Kui temperatuur tõusis mitme miljardi kraadini, rebisid vesiniku aatomite elektronid end oma tuumade küljest lahti. Tähtede sees tekkis tihe keev segu, mis koosnes vabadest prootonitest ja elektronidest.

Vesiniku reaktsioonist tekkiv heelium
Joonis 9.

Suure kiiruse tõttu, millega prootonid omavahel kokku põrkusid, ületasid nad elektromagnetilise vastastikmõju, mis sunnib sama polaarsusega laetud osakesi üksteisest tõukuma. Seepärast võis kahest prootonist moodustuda üks raske vesiniku (deuteeriumi) tuum. Seejuures kaotas prooton ühe positroni (elektroni positiivse elektrilise laenguga antiosake) ja muutus neutroniks. Mõlemale osakesele toimis nüüd tugev vastastikmõju. Seejärel tekkisid selle tuumasünteesi teises faasis kahe deuteeriumi tuuma ühinemisel heeliumi tuumad, igaühes neist kaks prootonit ja kaks neutronit, järgmises faasis tekkisid süsiniku tuumad.

Joonisel 9 on need protsessid kujutatud skemaatiliselt.

Samamoodi nagu süsiniku tuumad, tekkisid tähtede sisemuses tuumasünteesi tulemusel ka teised elemendid. Nii näiteks võivad 14 vesiniku tuuma moodustada ühe lämmastiku tuuma, 16 vesiniku tuuma ühe hapniku tuuma ja 56 vesiniku tuuma ühe raua tuuma. Universumi ajaloo miljardite aastate kestel „küpsetati“ tähtede sisemuse ülikuumades ahjudes valmis 92 erisugust aatomituuma. Viimasena tekkis kõige raskem tuum – uraani tuum, milles on 92 prootonit ja 146 neutronit. Need protsessid jätkuvad ka praegu ning kestavad veel palju miljardeid aastaid.

Osa sündivatest tähtedest sisaldavad tohutu suurel hulgal vesinikku, osa neist on algusest peale väga väikesed. On lihtne ette kujutada, et just suurte tähtede sisemuses toimub raskete aatomituumade moodustumine eriti tormiliselt.

Vesiniku, heeliumi ja süsiniku aatom
Joonis 10. Veainiku, heeliumi ja süsiniku aatomid

Neil tähtedel on kalduvus muutuda teatud hetkel ebastabiilseks: kunagi need plahvatavad ja muutuvad supernoovadeks. Plahvatanud tähtede aines paisatakse Universumi avarustesse. Seal leidub lisaks tohutu suurele hulgale süsiniku tuumadele ka teiste raskete elementide, näiteks hapniku, magneesiumi, raua ja kulla tuumasid.

Seejuures langevad aatomituumade temperatuur ja rõhk ning tuumad võivad nüüd elektromagnetilise vastastikmõju abil siduda plahvatuse ajal samuti vabanenud elektrone. Nii tekivad aatomid, mille koostises on võrdne arv prootoneid ja elektrone. Joonisel 10 näeme skemaatiliselt kujutatud vesiniku, heeliumi ja süsiniku aatomit.

Pärast sadu miljoneid selliseid tähtede plahvatusi jäi kosmoses aatomite sekka ka jälgi rasketest elementidest. Protsessid, mille käigus sündisid esimese põlvkonna tähed, kestavad veel praegugi.

Gaasiline vesinik, milles leidub sisaldab jälgi rasketest elementidest, tiheneb seejärel uuteks noorteks tähtedeks. Need teise põlvkonna tähed sisaldavad, ehkki mõnikord üpris tühistes kogustes, süsiniku aatomeid – elu koostisosa.

Ka meie Päike on teise põlvkonna täht. See tohutu suur gaaskeha koosneb peamiselt vesinikust, mis moodustab 70% Päikese massist. Ülejäänud 30%-st on 29% heeliumi aatomid ja ainult 1% raskete elementide tuumad.

Samamoodi nagu Päike on sündinud hiigelsuurest gaasipilvest, on tekkinud ka planeedid, sealhulgas Maa. Kuna Päike koos oma planeetide süsteemiga kuulub taevakehade teise põlvkonda, sisaldub selle gaasilises massis juba märkimisväärsel hulgal raskeid elemente, kokku 92. Nende hulka kuuluvad sellised gaasid nagu näiteks vesinik, hapnik ja lämmastik, vedelikud – broom ja elavhõbe – ning tahked elemendid, muu hulgas süsinik, raud, kuld ja uraan.

On teada, et aineid on tohutult rohkem kui need 92 elementi, mis tekivad tähtede sisemuses ja mis on kogu mateeria põhiline keemiline ehitusmaterjal. Sünteesi (ühinemise) teel võivad tekkida väga erinevad ühendid, mis püsivad seejärel koos elektromagnetilise vastastikmõju toimel. Niiviisi tekkivaid kahest või suuremast arvust koosnevatest aatomitest koosnevaid kehi, mis kannavad juba uue ühendi keemilisi omadusi, nimetatakse molekulideks.

Joonisel näeme erinevate molekulide skemaatilist kujutist ja arengut.
Joonis 11.

Ei ole raske ette kujutada, et niiviisi võib tekkida peaaegu piiramatult mitmekesine hulk erisuguseid aineid. Kui ühinevad näiteks hapniku ja vesiniku aatomid, tekib vesi. Naatriumi ja kloori ühend on keedusool, magneesiumi ja hapniku ühinemisel tekib magneesiumoksiid (magneesia), mida kasutavad võimlejad peopesade kuivatamiseks. Joonisel 11 näeme erinevate molekulide skemaatilist kujutist ja arengut.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et need 92 peamist „ehitusdetaili“, mis võivad väga erisugustel viisidel molekulideks ühineda, loovad aluse ainete ammendamatule mitmekesisusele looduses. Neist molekulidest koosnevad omakorda nii elutu aine kui ka kogu orgaaniline elu.

ENERGIA

Eelmises peatükis vaatlesime väga põhjalikult meie Universumi ainelise koostise aluseid, kuid jätsime seejuures teadlikult kõrvale loodusteaduse ühe väga tähtsa aspekti: energia. See on põhiline kosmiliste vastastiksidemete selgitamiseks vajalik mõiste, seepärast küsime: mis siis on energia?

Füüsikute jaoks on energia aineosakeste, kiirtekimbu või aine füüsilise agregaatoleku suutlikkus teha tööd. Nii näiteks kannab elektrivool energiat, sest võime seda kasutada oma kodumasinates. Bensiin meie autode paakides sisaldab energiat, sest mootoris põledes paneb see auto liikuma.

Päikesekiirguses sisaldub samuti energia – me näeme igal aastal, et päikesepaiste sulatab kevadel lume ning soojendab suvel jõgede, järvede ja merede vett. See, mida nimetatakse energiaks, võib looduses avalduda väga erisugustes vormides. Tuntuimad neist on liikumisenergia, soojusenergia ja kiirgusenergia.

Üle saja aasta tagasi avastas saksa arst Robert von Meyer (1814 – 1878) energia eriti tähtsa omaduse: energia ei saa jäljetult kaduda ega tekkida mitte millestki. Ta avastas energia jäävuse seaduse. Looduses toimuvates protsessides muundub energia ühest vormist teiseks, kuid seejuures ei teki vähimatki kadu ja sellele ka ei lisandu mitte midagi. See seadus on analoogne aine jäävuse seadusega: ka aine ei kao, seda saab vaid muuta ühest vormist teiseks. Mõlemad seadused – nii aine kui ka energia jäävuse seadus on loodusteaduse kaks usaldusväärseimat alustala. Maailmakuulus saksa füüsik

Albert Einstein ühendas need kaks seadust, tõestades, et mass ja energia on ühe ja sama nähtuse olemuslikud vormid. Einsteini relatiivsusteooria tähtis tulemus oli järeldus, et massi ja energia olemus on sama ning teatud tingimustel võib üks muunduda teiseks.

Joonis kus on kujutatud elektroni ja positroni muutumist energiaa gamma kvandiks
Joonis12 Mateeria muutumise protsess energiaks skemaatiliselt.

Mass muutub täielikult energiaks, kui teatud eeldustele vastavad elektron ja positron (eespool me vaatlesime juba positroni teket tähe sisemuses toimuva tuumasünteesi käigus) põrkuvad omavahel. Mõlemad osakesed kiirgavad seejuures välja footoni (gammakvandi) ja annihileeruvad.

On võimalik ka vastupidine protsess: kõrgenergeetilise kiirguse muutumine mateeriaks. Aatomi tuuma elektromagnetilises väljas võib kõrgenergeetilistest gammakvantidest tekkida üks elektron ja üks positron.

Energia muutumine mateeriaks
Joonis 13. Energia muutumine mateeriaks

Niisiis võib osa mateeriast muutuda kiirgusenergiaks, samas võib kiirgusenergia tiheneda atomaarseteks massiosakesteks. Meie lühike ülevaade sellest valdkonnast ei võimalda relatiivsusteooriat põhjalikumalt käsitleda, piirdugem üksnes sellega, et esitame siin Einsteini kuulsa valemi, mis kirjeldab energia sõltuvust massist:

Е = mс2 (E – energia, m – mass ja с2 – valguse kiiruse ruut)

Meil on tõeliselt vedanud, et üks tähtsamaid seaduspärasusi matemaatilises füüsikas avaldub nii lihtsal kujul. See valem ütleb vaid, et teatud massi (m) on vaja korrutada valguse kiiruse (297 000 km/s) ruuduga, et leida energia väärtus, mis sisaldub selles massis ja vabaneb, kui see mass muutub teatud füüsikaliste protsesside käigus energiaks.

Valemis on kõige märkimisväärsem valguse kiiruse ruudu suur väärtus, mis osutab, et ka tühine mass peab sisaldama tohutu palju energiat.

Joonisel 14 kujutatud skaalal on graafiliselt võrreldud energeetilisi suurusi. Nii näiteks sisaldab üks gramm mis tahes ainet 20 triljonit kalorit energiat. Sellest piisaks, et keema ajada 285 m läbimõõduga ja 4 meetri sügavune järv.

Kui tähtedes moodustuvad kergetest tuumadest rasked, vabaneb sünteesi käigus ülisuurel hulgal energiat, mis väljub footonite ja radioaktiivse kiirgusena kosmosesse.

Joonis 14. Energeetiliste suuruste graafiline võrdlus.

Mateerial ja energial, millel põhineb Universum ja mida neil lehekülgedel käsitlesime, on meie psühholoogilises praktikas väga suur tähtsus, sest me hakkame neid kaht mikro- ja makrokosmose seisundi põhivormi kasutama oma töös, näiteks telekineesi või materialiseerimise harjutustes.

Nüüd peame veel vaatlema jõudu, mis ei lase Universumil laguneda, koordineerib kõiki funktsioone ja juhib neid: gravitatsiooni (ladinakeelsest sõnast gravis – raske) ehk raskusjõudu.

GRAVITATSIOON

Oleme selles õpikus juba maininud nõrgimat massidevahelist vastastikmõju, mis Einsteini relatiivsusteooria ja valemi E = mc2 kohaselt mõjutab ka energiat. Seda nimetatakse gravitatsiooniliseks vastastikmõjuks. Aatomid ühinevad kübemeteks, planeetideks, tähtedeks ja galaktikateks – see mõju toimib igal pool.

Iga keha moodustab enda ümber gravitatsioonivälja, mida oletatavasti kannavad edasi gravitonid. Need levivad laineliselt valguse kiirusega lõpmatusse ruumi. Niisiis kanduvad gravitonid kõikide kehade vahel kosmoses hoogsalt edasi, tekitavad nende kehade vahel külgetõmbejõu ja loovad selliselt üldise kosmilise sümmeetria. Ilma gravitatsioonilise vastastikmõjuta ei suudaks Suure Paugu ajal tekkinud mateeria korralduda galaktikateks ja tähesüsteemideks, sest kõik osakesed oleksid siis ruumis paiknenud korrapäratult.

Gravitatsiooni mõju avaldub pidevalt meie igapäevases elus. Maa tõmbab kõiki esemeid enda poole ja hoiab neid kinni, sest tänu suurele massile on planeedi gravitatsiooniline mõju tugev. Ainult teiste taevakehade, näiteks Päikese ja Kuu samasugused suured külgetõmbejõud võivad Maa külgetõmbejõudu osaliselt nõrgendada. Nii tekivad tõusud ja mõõnad, sest kui Maa asub Päikese ja Kuu vahele tõmmatud mõttelise joone pikendusel, põhjustavad nende taevakehade liitunud külgetõmbejõud veemasside jõulist ümberpaiknemist Maal. Kui Päike ja Kuu asuvad Maalt vaadates teineteise suhtes täisnurga all, siis on nende tekitatud raskusjõud peaaegu tasakaalustatud ja veetaseme muutus on vähemärgatav.

Täiskuu ajal nõrgeneb osaliselt Maa külgetõmbejõud ning sel ajal imavad taimed pinnasest rohkem vett ja mikroelemente. Seetõttu on sel ajal korjatud maagilistel ja ravimtaimedel eriti tugev toime.

Teine näide mateeria ja gravitatsioonienergia vahelisest vastastikmõjust on valguskiirte hälbimine mingi tähe või planeedi gravitatsiooniväljas. Valguskiired, mis tekitavad meie silmades nägemisaistingu, on ekvivalentsed energia ja massiga.

Joonis 15. Tähe näiv asend.

Kõik objektid tõmbuvad gravitatsioonijõudude toimel üksteise poole, niisiis alluvad need gravitatsiooniseadusele ja mõjutavad üksteist oma massiga. Valguskiirte hälbimist tõendab ka fakt, et võime Maalt näha tähte isegi siis, kui astronoomiliste arvutuste järgi peaks Päike seda varjama.

Gravitatsiooniväljad mõjutavad isegi aja kulgu. Katse aatomkelladega tõestas, et pilvelõhkuja keldris asuv kell käib sama hoone katusel asuvast kellast aeglasemalt.

Niisiis mõjutab gravitatsioon kogu meie elu, ent meie kui parapsühholoogid suudame seda ometi levitatsiooni (levitas tähendab ladina keeles kergust) abil osaliselt neutraliseerida või isegi täielikult ületada. Nüüd oleme saanud palju teada meie Universumi füüsikalistest alustest, kuid esialgu veel mitte midagi energiast, millega loengu algul tutvusime kui eluenergiaga, pranaga, kosmilise eetriga, Orgon-energiaga jne ja mis lubab realiseerida psii-nähtusi. See võiks olla neutriino energia. Neutriinosid tekkis tohutul hulgal Suure Paugu ajal ja need osakesed on kosmoses praegugi olemas.

NEUTRIINO

Astronoomid oskavad galaktilistelt objektidelt ja tähtedelt Maale langevat nähtavat valgust, ultraviolett-, infrapunast ja röntgenikiirgust ning kosmilist radioaktiivset kiirgust mõõtes välja arvutada kogu kosmoses olemasoleva mateeria kogumassi, sest see on ekvivalentne energiaga.

Gravitatsioonienergiast, mida see mass kiirgab, ei piisa selleks, et kõiki galaktikaid koos hoida. Nad peaksid langema iseenda dünaamika ohvriks ja lagunema. Aga kuna seda ei juhtu, on nähtavasti olemas mingisugune „liim“, mis neid hoiab.

Väga tõenäoliselt on need neutriinod – tibatillukesed elektriliselt neutraalsed elementaarosakesed minimaalse massiga umbes 10 elektronvolti (1000 elektronvolti vastab ühe triljondiku grammi triljondikosale). Kuid kosmose sünnihetkel tekkis koos iga nukleoniga miljard neutriinot, seepärast on nende kogumass vähemalt sama suur kui kosmose teiste elementide aatomite mass kokku.

Neutriinotähtede sisemuses moodustuvad galaktikad
Joonis 16. Neutriinotähtede sisemuses moodustuvad galaktikad.

Tänu suurele kogumassile ja sellest tulenevale tugevale raskusjõu mõjule olid neutriinod pärast Suurt Pauku suutelised end kokku suruma tohutu suurteks nähtamatuteks tähtedeks, mille läbimõõt oli mitu tuhat valgusaastat. Neisse tähtedesse ühinesid peale neutriinode ka teised plahvatuse ajal tekkinud elementide aatomid, niisiis oli nende üldine mass piisav, et tekitada kuni miljon galaktikat.

Nagu näitavad arvutused, võib kosmoses olemas olla kuni 100 miljonit neutriinotähte. Galaktika tekkimise protsessi kujutab joonis 16.

Nii asumegi me oma koduse Galaktikaga, mida nimetatakse Linnuteeks, tohutu suure neutriinotähe sisemuses ja meid ümbritseb lugematu arv vabasid neutriinosid. Nende omadused vastavad kõigile nõuetele, mida esitas Reich Orgoni eluenergiale:

  • Neutriinod on energeetilised osakesed, mille mass ei ole küll null, kuid ometi väga väike, umbes 10 elektronvolti.
  • Neutriinod tekkisid kosmose sünni esimestel sekunditel ja on niisiis olemas olnud algusest peale.
  • Neutriinod võivad luua mateeriat. Kui neutriino põrkab näiteks kokku neutroniga, tekivad elektron ja prooton, mis koos võivad moodustada vesiniku aatomi – Universumi ainelise ja energeetilise aluse.
  • Neutriinod võivad moodustada süsteeme – galaktikaid, järelikult ka Päikese ja planeedid.
  • Neutriinode toimeraadius on peaaegu piiramatu. Neutriinod on nii tibatillukesed, et suudavad läbida mateeriat teiste osakestega põrkumata. Nii näiteks võib neutriino 50% tõenäosusega läbistada pliiseina, mille paksus on 43 triljonit kilomeetrit (sama suur on vahemaa meie Päikesest täheni Alfa Centaur).

Niisiis võime suure tõenäosusega oletada, et neutriino energia vastab sellele legendaarsele elu algenergiale, mida tuntakse erisuguste tähistuste ja nimetuste all kõigis kultuurides.

Neutriino põrkub neutriinoga millest võivad tekkida uued galaktikad
Joonis 17.

Kuid ka tõele kõige lähedasem tunduv hüpotees on vaid oletus seni, kuni see tõestatakse kindla faktina. PPI on (kas või juba terminoloogiliste segaduste vältimiseks) võtnud kasutusele termini kosmiline energia, et tähistada sellega energiaid, mille abil realiseeruvad bioenergeetilise vastastikmõju vahendusel kõik psii-nähtused. Niisiis, kui meie kursuses kõneldakse kosmilisest energiast, mõeldakse selle all nii Odi, pranat, Orgoni, eetrit kui ka kõiki muid nimetusi kandvaid samalaadseid nähtusi.

ENERGEETILINE KEHA

Meie keha ei koosne ainult nahast, lihast ja luudest, nagu tavaliselt arvatakse. Lisaks materiaalsele ehk füüsilisele kehale on meil veel energeetiline keha, mis jääb tavalisele inimsilmale nähtamatuks, kuid mida suudavad tajuda ülitundlikud inimesed või registreerida tehnilised aparaadid.

See energeetiline keha esineb esoteerilistes (kreeka keeles esōterikos – sisemine) õpetustes eri nimetuste all: „astraalkeha“ (ladina keeles astralis – taevatäht), „sideeriline keha“ (ladina keeles sidus – tähtkuju), „teine keha – aura“, „hinge keha“, kunagises Nõukogude Liidus räägiti „bioplasma kehast“. Energeetiline keha koosneb kontsentreeritud ja seotud kosmilisest energiast, see on meie elujõu kandja ja moodustab mudeli või struktuurse skeleti, mis kujundab meie materiaalse keha. Niisugust energeetilist keha omavad nii kõik orgaanilised ja taimsed elusolendid kui ka anorgaanilised ained, milles see kujundab nende struktuurse ehituse. Tuletagem meelde kristallide sümmeetrilist struktuuri. Kristalle saab moodustada kõigist teadaolevatest ainetest peale heeliumi, kui neis on olemas kristallisatsioonialge.

Esoteerilisest seisukohast on inimene (uusimate loodusteaduslike teadmiste valguses ka taimed ja loomad, samuti anorgaanilised ained, näiteks kristallid)

KEHA + HINGE + VAIMU ühtsus.

Keha (materiaalset keha) ja vaimu (energeetilist keha) ühendav jõud on hing, mida nimetame edaspidi vastavalt selle funktsioonidele bioenergeetiliseks vastastikmõjuks. Enne kui asume lähemalt käsitlema viiendat vastastikmõju, mis lubab meil realiseerida psii-nähtusi (eelmises peatükis oli juba juttu neljast füüsikalise vastastikmõju liigist), tutvume lühidalt materiaalse ja energeetilise keha funktsionaalse tähtsusega inimelu seisukohast lähtudes.

MATERIAALNE KEHA

Ühe elemendi lisandumine kasvava kristalli struktuuri.
Joonis 18. Ühe elemendi lisandumine kasvava kristalli struktuuri.

Inimese materiaalne keha koosneb rakkudest, mis on tekkinud naise munaraku ja mehe seemneraku ühinemisel loodud raku jagunemise teel. Üksikute rakkude struktuur on sõltuvalt nende funktsioonist erinev ja see „ehituskava“ on salvestatud tohutu suurtes desoksüribonukleiinhappe (DNA) molekulides, mis kannavad ka geene ehk pärilikkuse tegureid.

Kristalli spiraalne kasvamine.
Joonis 19. Kristalli spiraalne kasvamine.

Geneetiline materjal on võimeline andma impulsi iseenda pooldumiseks ja nii tekib pidevalt palju triljoneid rakke. Seejärel korraldub nende struktuur alateadvuses kindlalt salvestunud ja bioenergeetilise vastastikmõju kaudu energeetilisele kehale edasi saadetud mudeli järgi. Nii tekib inimese materiaalne keha koos kõigi oma arvukate funktsioonidega.

Kehale annab eluliselt vajalike füüsikaliste protsesside käigushoidmiseks energiat toidu biokeemiline muundumine keha enda koostisaineteks. Seda energiat kasutab keha lisaks energeetiliselt kehalt saadud eluenergiale oma materiaalse struktuuri säilitamiseks.

Erinevad kristalli vormid
Joonis 20. Kristalli vormide mitmekesisus.
Kesknärvisüsteem
Joonis 21. Kesknärvisüsteem.

Materiaalne keha tajub end ümbritsevat kitsast maailma viie meele kaudu: nähes, kuuldes, lõhnu ja maitseid tundes ning kompides. Unes, uimastite mõju all või teadvuse eriseisundis suudab keha tunnetada ka üleloomulikke nähtusi, see on niinimetatud kuues meel.

Ärritused, mida võtavad vastu meeleelundid, töödeldakse ümber ja koondatakse ajju, mis juhib kesknärvisüsteemi ja seljaaju (vt joonist 21) kaudu keha kõiki teadlikke funktsioone (lihaste liikumist jne) ning autonoomse närvisüsteemi (mida nimetatakse ka vegetatiivseks või sümpaatiliseks närvisüsteemiks, vt joonis 22) kaudu kõiki keha automaatseid funktsioone (hingamist, südametukseid jne).

Autonoomne närvisüsteem ja närvipõimikud.
Joonis 22. Autonoomne närvisüsteem ja närvipõimikud.

Inimese ärkveloleku teadvus võib ümbritseva maailmaga suhelda peamiselt kõneldes, samuti žestidega või kirjalikult. Seejuures on infoedastuse ulatus nii nagu tajumisegi puhul väga piiratud, kui ei kasutata tehnilisi vahendeid.

Surma korral eraldub materiaalne keha energeetilisest kehast, hakkab lagunema ja muutub uuesti algseteks keemilisteks koostisaineteks.

ENERGEETILINE KEHA

Inimese energeetiline keha tekib kontsentreeritud kosmilisest energiast kahe energeetilise keha – munaraku ja seemneraku sünteesi hetkel. Keha struktuur sõltub olulisel määral sel hetkel valitsevast kosmoenergeetilisest konstellatsioonist (see seletab planeetide asendi ja biorütmide mõju viljastumise hetkel). Oma tekke algusest peale on energeetiline keha seotud kosmilise teadvuse ja arhailise alateadvusega (see annab meile seletuse reinkarnatsioonile ehk eelmiste maiste elude mäletamisele). Kohe pärast tekkimist hakkab energeetiline keha alateadvuse kaudu edastama informatsiooni materiaalsele kehale, et luua selle struktuur.

Kohe pärast tekkimist hakkab energeetiline keha alateadvuse kaudu edastama informatsiooni materiaalsele kehale, et luua selle struktuur.

Energeetiline keha saab energiat oma psüühilisteks funktsioonideks vabast kosmilisest energiast, mida ta suudab vahetult vastu võtta tšakrate (sanskriti keeles cakra – ratas) kaudu. Osa sellest energiast annab energeetiline keha muundatud kujul eluenergiana materiaalsele kehale.

Energeetiline keha võtab informatsiooni ümbritsevast maailmast vastu samuti tšakrate kaudu kosmoenergeetiliste impulssidena.

Need impulsid ja teadvusest saabuv informatsioon koondatakse alateadvusse ning töödeldakse seal ümber. Energeetilises kehas saadetakse informatsioonilised impulsid nadide või meridiaanide süsteemi (india nadide ja hiina meridiaanide süsteem on teineteisega identsed) kaudu edasi.

Energeetilise keha kosmoenergeetiline jaotussüsteem on bioenergeetilise vastastikmõju kaudu seotud materiaalse keha närvipõimikutega, seepärast saab kosmilist energiat saata eluenergia kujul materiaalsele kehale mis tahes hetkel. Niiviisi on võimalik materiaalset organismi kosmoenergeetiliste impulssidega otseselt mõjutada.

Energeetiline keha on surematu. See on olemas enne inimese sündi ja eraldub pärast surma tema materiaalsest kehast, et jätkata olelust kosmilise teadvuse koostisosana (sellepärast on võimalik surnutega näiteks taldrikut keerutades ühendust võtta.)

Teeme kokkuvõtte:

Materiaalne kehaEnergeetiline keha
Koosneb:rakkudestkosmilisest energiast
Algkuju:geneetiliselt pärandatud materjalkosmiline teadvus, alateadvus – kosmiline teadvus
Energia vastuvõtmine:suu ja kopsude kauduchakrate kaudu
Energiaallikas:toit, õhkvaba kosmiline energia
Tajmine:viis meeltpsii-väli
Tajuulatus:piiratudpiiramatu
Informatsiooni töötlemine ja säilitamine:ajus, teadvusesalateadvuses
Informatsiooni edastamine:kesk- ja autonoomse närvisüsteemi kaudunadide ja meridiaanisüsteemide kaudu
Suhtlemine:kõne, kiri ja kehakeelpsii-väli ja bioenergeetiline vastastikmõju
Suhtluse ulatus:piiratudpiiramatu
Muutumatus:lühikeigavene

BIOENERGEETILINE VASTASTIKMÕJU

Selles loengus saime teada, et energeetiline keha moodustab materiaalse keha struktuurse karkassi. Kuid ärgem kujutagem endale seejuures ette mingisugust mehaanilist raami, energeetiline keha läbistab materiaalset kogu selle mahus. See on füüsiliselt täiesti võimalik, sest kosmilise energia peaaegu ilma massita osakesed leiavad piisavalt ruumi praktiliselt tühjusest koosneva materiaalse keha aatomites, mille ümber tiirlevad elektronid. Kui oleks näiteks võimalik välja lülitada elektromagnetiline vastasmõju ja elektronid vastu aatomituumi pressida, siis ei oleks kogu inimkeha aines nööpnõelapeast suurem, kuid säilitaks seejuures endise kaalu.

Sideme materiaalse ja energeetilise keha vahel loob hing, mille me juba klassifitseerisime bioenergeetiliseks vastastikmõjuks. Infovahetus kehade vahel toimub füüsilise närvisüsteemi ja energeetilise keha nadide või meridiaanide süsteemi kokkupuutepunktides. Skolastilise teaduse esindajad tunnistavad selle sideme kaheldamatut olemasolu.

1937. aastal teatas sir Thomas Lewis ajakirjas „British Medical Journal” avaldatud artiklis „Tundmatu närvisüsteem“, et ta on nahas avastanud närvisüsteemi, mille olemasolu ei ole varem keegi osanud isegi aimata. See närvisüsteem ei ole seotud teadaolevate meeleliste närviteedega autonoomses närvisüsteemis.

Nüüdisaegsed esmaavastajad bioelektroonika vallas on seda kinnitanud. Nii võib dr Jill Marshalli ja elektriinsener James Billi artiklist lugeda järgmist: „Hiljuti avaldatud teated on tõestanud teistsuguse informatsiooni edastava ja nahal või selle pinna läheduses signaale kontrolliva süsteemi olemasolu. See süsteem, mis evolutsiooni käigus on arenenud närvisüsteemiks, korraldab peamiselt selliseid protsesse nagu kasvamine, haavade ravi, valuaistingud, elundite ja jäsemete regenereerimine, bioloogilised rütmid ning reageerimine ümbritseva keskkonna muutustele (ilm, kellaaeg, asukoht). Süsteemi olemus muudab selle sõltuvaks sisemistest ja välistest elektrilistest tingimustest. Tõenäoliselt on see närvikiude ümbritsevate Švanni rakkude kaudu ka seotud närvisüsteemiga (vt ka joonis 2) täpselt määratud kohtades, mida on elektriliste omaduste erinevuse järgi kerge leida.“

Dr Jill Marshalli ja James Billi kirjeldatud „teistsugune süsteem“ ei ole mitte midagi muud kui nadide ja meridiaanide süsteem, mida oleme juba maininud. Hiina akupunktuuriõpetuses juhivad 14 peamist meridiaani ja arvutu hulk kõrvalmeridiaane kosmilist eluenergiat Chi või Ki, mida imendatakse sadades naha punktides koos kosmilise teadvusega keha kõikidesse osadesse.

India joogas tuntakse samuti 14 kanalit, mille kaudu võib kosmiline energia kehas ringelda. Need on seitset tšakrat ühendavad peanadid ja suur hulk kõrvalnadisid (joonis 24), mille kaudu saab inimene oma materiaalset ja energeetilist keha varustada kosmilise eluenergiaga – hindud nimetavad seda pranaks.

Need kaks energia ülekandesüsteemi on identsed ja igale tšakrale vastab nahal punkt, millel on samasugune füsioloogiline või kosmoenergeetiline funktsioon. Need punktid on seotud füsioloogiliste närvisüsteemidega ning tekitavad bioenergeetilise vastastikmõju materiaalse ja energeetilise keha vahel ehk niisiis ärkveloleku teadvuse (asub materiaalses kehas) ja isiku alateadvuse (asub energeetilises kehas) vahel.

Enne kui asume teadvuse eri tasemete vahelisi vastastiksidemeid uurima, käsitleme tšakrate ning neile vastavate nahapunktide sidemeid materiaalse ja energeetilise kehaga.

Alus- ehk juurtšakrale vastab valitseva meridiaani nimmepunkt.

Juurtšakra, mis asub lülisamba alumises osas, on vaba kosmilise energia vastuvõtmise ja säilitamise punkt. Väikest osa sellest energiast suunatakse õndraluu närvipõimikute kaudu pidevalt edasi füüsilisse organismi eluliste funktsioonide alalhoiuks, suurema osa energiast võib saata psii-harjutuste abil kolme suure nadi – Sushumna, Ida ja Pingala (joonis 23) kaudu edasi kõrgematesse tšakratesse. Selle tulemusena need „virguvad“, teisisõnu muutuvad võimeliseks psii-välja moduleerimise teel esile kutsuma psii-nähtusi.

Nimmepunkt on materiaalse kehaga seotud ka õndraluu närvipõimikute kaudu ning mõjutab lisaks kõigele muule alajäsemete närvisüsteemi ja naiste menstruaaltsüklit. See punkt on seotud valitseva meridiaaniga (vt joonist 23).

Joonis 23. Seitsme tšakra asukohad ning peanadide ja -meridiaanide suunad.

Sakraaltšakra, mis asub umbes 3 cm nabast allpool, vastab punktile nahal, mida nimetatakse viljakuse meridiaani „energiamereks“. Sakraaltšakra ühendab omavahel paremat ja vasakut autonoomse närvisüsteemi (need vastavad Ida ja Pingala nadile). See tšakra on seotud materiaalse keha urogenitaalse süsteemiga ja energeetilise keha alateadvusega. Aktiveeritud sakraaltšakra võib anda materiaalsele kehale suurel hulgal kosmilist energiat, lisades füüsilist elujõudu ja parandades üldist enesetunnet. Seejuures võivad seksuaalsed aistingud oluliselt tugevneda.

Joonis 24. Materiaalse keha autonoomne närvisüsteem, seitse tšakrat ja neile vastavad energeetilise keha punktid oma bioenergeetilises vastastikmõjus.

Keha meridiaanid ja akupunktuuri punktid inimkehal
Joonis 25.

„Energiameri“ mõjutab ka inimese tegevust. Selle tähtsus on väga oluline, kui materiaalne keha on väsinud või nõrgenenud, sest see punkt nahal võib aktiveerimise korral (akupunktuuris tehakse seda nõelatorke või elektrilise ärritusega) anda materiaalsele kehale kosmilist energiat. Punkt on seotud viljakuse meridiaaniga, mis kulgeb lahkliha piirkonnast kurguni (vt joonist 25).

Valitsev meridiaan kulgeb lülisamba algusest pea, lauba ja ninani ning lõpeb ülahuulel. Algenergia Ki kandjana on see kõige tähtsam meridiaan.

Päikesepõimiku tšakra paikneb materiaalse keha naba kohal ja sellele vastab nahal punkt, mida nimetatakse naba keskmeks. Päikesepõimiku tšakra on päikesepõimiku kaudu seotud füüsilise kehaga, see kontrollib energeetilises kehas olulist isikliku alateadvuse osa. Tšakra bioenergeetilised vastastikmõjud avalduvad tundmustes, unedes ja spontaansetes tegevustes.

Neljandale, südametšakrale vastab nahal punkt, mida nimetatakse rinna keskmeks.

Südametšakra paikneb rinnaku kohal ja on füüsiliselt vastastikmõjus südame närvipõimikuga, reguleerides selle kaudu südame ja vereringesüsteemi funktsioone. Parapsühholoogias on teadvuse tugeva avardumise aistinguga seotud südametšakra ergutamine eeldus, mis lubab realiseerida selgeltnägemist ja teadvusliku psühhokineesi.

Hiina akupunktuurikoolis on rinna kese tähtsaim viljakusmeridiaani ergutamise punkt, sest see on seotud kolmiksoojendi meridiaaniga – kogu keha kosmilise energia kontsentratsiooni juhtiva meridiaaniga. Samamoodi nagu südametšakra, on see füsioloogiliselt seotud südame ja hingamisteedega.

Kõri-, otsmiku ja kroontšakra on kolm kõrgemat tšakrat, sest erinevalt ülejäänud tšakratest on need vastastikmõjus esmajoones energeetilise kehaga.

Kõritšakra, millele vastab nahal viljakuse meridiaani punkt Lianquan (külgläte), asub kilpnäärme kõrgusel.

Kõritšakra on seotud piklikajuga ja kontrollib selle kaudu materiaalse keha hingamiselundkonda. Kõritšakra ergutamine aitab eraldada materiaalset keha energeetilisest ja teha sel viisil katseid „väljaspool keha“.

Otsmikutšakra paikneb kulmude vahel, tšakrale vastav punkt nahal kannab nime Shen Ting. Nagu näitavad uusimad uurimused, on see punkt seotud valitseva meridiaaniga.

Pea ja kael läbilõikes
Joonis 26. Pea ja kael läbilõikes.

Otsmikutšakra on seotud ninajuures asuvate närvidega ning juhib käbinäärme ja hüpofüüsi funktsioone. Teadvuse aktiveeritud seisundis võib selle tšakra abil moduleerida mõlemat keha ümbritsevat psii-välja. Nii tekitatakse side vaba kosmilise energiaga, tänu millele saavad võimalikuks kõik parapsühholoogilised nähtused. Shen Ting võib, nii nagu ka otsmikutšakra, aktiivses seisundis kõrvaldada peavalusid, unetust, iiveldust ja nägemishäireid. Koos kahe kusepõie meridiaani punktiga Jingming, mis asuvad kulmujuurtes, moodustab Shen Ting niinimetatud eesmise maagilise kolmnurga. Sellel kolmnurgal on parapsühholoogide jaoks eriline tähendus, sest nii teadvuse seisundi kõrgematel tasemetel kui ka teadvuse ärkveloleku seisundis tõmbame koos läbi nina sissehingatava õhuga endasse vaba kosmilist energiat.

Nina anatoomilise ehituse tõttu tekivad õhuvood, mis viivad sissehingatava õhu kokkupuutesse ninajuurega. Ninajuures asuvad haistmisepiteel ja kolmiknärvi lõpmed, mida eraldab sissehingatavast õhust õhuke limaskest. Need on seotud otsmikutšakra ja Shen Ting-punktiga.

Otsmikutšakra ja Shen Tingi abil on energeetiline keha suuteline bioenergeetilise vastastikmõju abil eraldama sissehingatavast õhust vaba kosmilist energiat, millega toidab seejärel nadide kaudu nii iseennast kui ka materiaalset keha.

1. peatüki harjutuste osas kirjeldatud harjutuses LAADIV HINGAMINE õpime ka ise vastavalt siin esitatud kirjeldusele endasse vaba kosmilist energiat laadima. See harjutus on eriliselt tähtis, sest just nimelt psii-nähtuse tundmaõppimise algstaadiumis on meil vaja tugevdada oma üldist energeetilist ainevahetust enne iga praktilist psii-eksperimenti.

Kuid nüüd tagasi tšakrate ja naha punktide juurde.

Kroontšakra on meie tähtsaim funktsioone juhtiv tšakra ja selle asukoht on keha kõrgeim punkt: pealae keskmes. Sellele vastab naha punkt Baihui, mis on seotud valitseva meridiaaniga. Kroontšakral on mitte ainult määrav tähtsus kogu füsioloogilise süsteemi koordinaatori ja kontrollijana, tšakra aitab meil ka luua vahetu sideme kosmilise teadvusega. Kuid see on võimalik ainult siis, kui meie parapsühholoogiline ettevalmistus on juba piisav selleks, et ümbritsevat psii-välja tajuda.

Lõpetuseks rõhutame, et meile kui parapsühholoogidele pakub huvi ainult tšakrate selline ergutamine, milleni jõuame vaimsel teel. Tšakrad avaldavad vaba kosmilist energiat vastu võttes ja sihipäraselt jaotades meie materiaalsele kehale samasugust füsioloogilist mõju nagu neile vastavad akupunktuuripunktid nahal (neid ergutatakse mehaaniliselt nõelte abil või nõrga madalsagedusliku elektrivooluga). Seepärast annab nende punktide ergutamine lisaks kasule parapsühholoogilises töös veel ühe positiivse kõrvalmõju – võimaluse kõrvaldada meie materiaalse keha kõik psühhosomaatilistel põhjustel tekkinud häired ja haigused (nende osakaal on üle 80% kõigist juhtudest).

PSII-VÄLI

Paljudes muistsetes kultuurides jutustasid müstikud oma rahvale oreoolist (ladina keeles aura – tuuleõhk; sära), mis ümbritseb väidetavalt iga inimkeha. Ei ole kahtlust, et just need kirjeldused andsid aluse oreooli kujutistele joonistustel, skulptuuridel ja müntidel.

Egiptlased, hindud, pärslased, kreeklased ja roomlased pidasid aurat iseloomulikuks üksnes oma jumalatele. See arusaam, nii nagu ka paljud teised keelelised ettekujutused, võeti seejärel üle kristlusse, seepärast võib juba varase kristluse ajast pärinevates maalides näha oreooli kujutist. Vastupidiselt ettekujutusele eelmistes kultuurides, kus arvati, et oreool ümbritseb kogu figuuri, esineb see siin vaid hiilgusena ümber pea prohvetitel, apostlitel, pühakutel ja inglitel.

Juutide salaõpetus kabala, mis hõlmab endas kõiki mittejudaistlikke pühi raamatuid ja suulisi pärimusi, tunneb aurat kui niinimetatud astraalkeha koostisosa. Seda kujutatakse ette peenmateeriana läbi kogu materiaalse inimorganismi ja seda võib mõnikord visuaalselt tajuda.

Samasuguse aura olemasolu, nagu kirjeldatakse kabalas, tegi vabahärra von Reichenbach oma meediumide abil kindlaks nii orgaanilistel kui ka anorgaanilistel kehadel. Nende uuringute käigus teatasid paljud ülitundlikud katseisikud, et inimese aura on pidevalt muutuv, selle kuju, värvus ja tugevus sõltuvad iseloomust, meeleolust ja kehaehitusest. Paljud teadlased seadsid Reichenbachi järeldused küll kahtluse alla, kuid leidus siiski ka tõsiseid skolastilisi teaduse esindajaid, kes jätkasid aura uurimist.

Eriti kuulsaks on sellega seoses saanud Londoni arsti doktor Walter John Kilneri (1847–1920) aurauuringud. Kilner avastas 20. sajandi algul, et aura muutub nähtavaks, kui vaadelda seda läbi ditsüaniidiga värvitud klaasplaadi. Ta kirjeldas aurat kui kiirguspilve, mis levib keha perifeeriast kuni 20 cm kaugusele ja omab selgesti eristatavat värvuste spektrit. Hiljem avastas Kilner, et haigused, väsimus, meeleolumuutused, magnetism, hüpnoos või elektriline mõjutamine võivad selle pulseeriva pilve suurust ja värvilise kiirguse tugevust muuta. Ta töötas välja ja kirjeldas terve hulga auravaatlustel põhinevaid diagnoosimeetodeid (kasutades selleks niinimetatud Kilneri ekraani) ning avastas järjest uusi seoseid haiguste sümptomite ja inimesi ümbritsevate peenmateriaalsete kestade vahel.

Aurat on uurinud ka professorid dr Rohrbacher ja dr Rogelsberger.

Erakordset huvi äratasid professor Ferdinand Sauerbruchi (1875 – 1951) uuringud. Sauerbruch saavutas arsti ja kirurgina ülemaailmse kuulsuse. Ta suutis tõestada isegi elektrivälja olemasolu auras.

Sauerbruchi uuringuid jätkas 1970. aastate keskel jaapani teadlane dr Hideo Ushida, kes saavutas tulemusi, mis tekitasid spetsialistide ringkonnas sensatsiooni. Ushida töötas oma teadustöö tarbeks välja mõõteseadme, millega oli võimalik aurat täpselt mõõta ja niiviisi selle olemasolu tõestada. Samamoodi nagu Reichenbach, kasutas ta oma katsetes vastavate võimetega ülitundlikke isikuid, kes suutsid aurat vahetult tajuda. Seejuures langesid mõõteseadmega saadud andmed visuaalsete vaatluste tulemustega täielikult kokku. Tema uurimuste tähtsaim tulemus oli tõestus, et aura ümbritseb mitte ainult inimesi, loomi ja taimi, vaid (sedasama väitis Reichenbach) ka anorgaanilist mateeriat. Ta suutis isegi avastada ja mõõta kosmilistelt objektidelt lähtuvat kiirgust. See kinnitab veel kord, et astroloogial, mida peetakse sageli empiiriliseks (kogemustel põhinevaks) teaduseks, tugineb täiesti reaalsetele füüsikalistele alustele ja et meie Päikesesüsteemi planeedid võivad maist elu otseselt mõjutada.

Nagu ka teised uurijad enne teda, suutis Ushida tõestada, et aura kujus võivad avalduda magamatus, mürkide sattumine toitu, füüsilised või vaimsed vaevused. Kui katseisik kannatas näiteks depressiooni all, oli tema pead ümbritsevas auras selgelt märgata vibratsiooni, sellal kui toiduainete tarbimine muutis nähtavalt teist väikest aura osa, mis asus keha keskmes.

Jaapani teadlane uuris ka taimede kiirgust. Ta jõudis järeldusele, et taimed, mis on veel oma juurtega seotud, annavad täiesti teistsuguseid mõõtetulemusi kui taimed, mis on juurtest eraldatud või mille juur on juba kärbunud.

Lisaks sellele, et aurat suudavad näha sensitiivsete võimetega inimesed ja seda saab avastada mõõteriistade abil, saab aurat ka pildistada ja muuta nii igaühele nähtavaks.

PSII-VÄLJA PILDISTAMINE

Tšehh Navratilil õnnestus esimesena aura kiirgusvälja kõrgepinge abil nii palju tugevdada, et seda sai fotofilmile salvestada. Kuid tema meetod sobib vaid elutu mateeria aura pildistamiseks, sest seejuures kasutatavad voolutugevuse ja pinge suured väärtused oleksid igale elusorganismile surmavad.

Inimese käelaba ja sõrmede Kirliani foto
Joonis 27. Inimese käelaba ja sõrmede Kirliani foto.

Tähtsaima avastuseni elektrofotograafia valdkonnas jõudsid nõukogude teadlased – abielupaar Semjon ja Valentina Kirlian, kes võtsid oma „elektrograafilises“ meetodis kasutusele kõrgsagedusliku elektrivälja. Selle meetodi puhul asetatakse mustvalge või värviline filmilint emulsiooniküljega ülespoole metallplaadile, millele antakse 10 000-voldine vahelduvpinge sagedusega 3000 hertsi. Filmilindi emulsiooniküljele paigutatakse punases valguses uurimisobjekt ja seda mõjutatakse 1/25 sekundit. Pärast filmilindi ilmutamist on sellel näha tulemus: aura foto (joonis 27).

Kui Kirliani fotod 1960. aastate lõpus avalikkuse ette jõudsid, kasvas igal pool maailmas teaduslik aktiivsus. Eriti innukalt tegeldi Kirliani efektiga Ameerikas ja juba varsti saavutati spetsiaalselt konstrueeritud aparaatidega edu – ka nende seadmetega tehtud fotodel oli Kirliani avastatud ja kirjeldatud kiirgus nähtav.

Fotodel on kujutatud taimelehtede psii-välja kiirgus
Joonis 28. Fotodel on kujutatud taimelehtede psii-välja kiirgus.

Lillede ja taimelehtede psii-välja saab inimsilmale nähtavaks muuta ka teisel moel: nende psii-väljaga tuleb mõjutada kristallide kasvu, näiteks vasksulfaadi kristallide teket kristallisatsioonilahuses. „Täppisteaduste“ esindajatena küsisid uurijad endalt kõigepealt, mis on nende veidrate kiirguste sisuline põhjus, kuid ei suutnud leida rahuldavat vastust. Ja see ei tekita imestust, sest tänapäevased skolastilised teadmised füüsika vallas ei suuda neid nähtusi selgitada.

Vastupidi, salateadusse pühendatud inimesed ja parapsühholoogid teavad tuhandeaastastest kogemustest, et see oreool või aura ei ole mitte midagi muud kui nähtamatu kiirguse väli, mida moodustab osalt kosmilisest energiakehast pärineva kiirguse rõhk ja osalt vaba kosmilise energia kiirguse rõhk.

Joonis kus on kujutatud graafiliselt, kuidas valguse rõhk tõukab komeedi saba Päikesest eemale
Joonis 29. Valguse rõhk tõukab komeedi saba Päikesest eemale.

Kiirguse all peame üldiselt silmas materiaalsest ainest eralduvat ja levivat energiat. Sellel energial on ühtaegu lainelised ja materiaalsed omadused, mida kannavad kvandid. Seda niinimetatud lainete-osakeste dualismi on teoreetiliselt niivõrd raske mõista, et meie kursuse maht ei võimalda seda põhjalikult käsitleda. Kuid elementaarosakeste füüsikas on katseliselt tõestatud, et see dualism on olemas.

Kvandid avaldavad teistele osakestele rõhku, kui neid kiirendab impulss, mille tugevus võrdub kvantide massi ja kiiruse korrutisega. Kuid on vältimatu, et varem või hiljem põrkuvad kvandid kokku oma teele sattuvate osakestega, sest nagu me teame, absoluutselt tühja ruumi ei ole. Kui kvant tabab mõnd osakest, võib see osake kvandi absorbeerida (ladina keeles absorbere – neelama) või peegeldada (tagasi kiirata), seejuures annavad kvandid oma impulsi osakesele – sihtmärgile üle. Rõhku, mida kvandid niiviisi sellele osakesele avaldavad, nimetatakse kiirgusrõhuks.

Niisuguse kiirgusrõhu avaldumine on väga ilmekalt nähtav valguskvantide puhul – need on footonid, mida kiirgab välja Päike. See rõhk on küll väga väike, kuid mõjutab ometi Päikesest mööduvate komeetide gaasidest koosnevaid sabasid: need on alati pööratud Päikesest eemale (vt joonist 29).

Kosmiline energia, mida energeetiline keha kiirgab kas tavaseisundis alateadlikult või kõrgemates teadvuse seisundites (neid asume vaatlema järgmises loengus) teadlikult, koosneb lainetest ja kvantidest. Samamoodi nagu valguskvandid, võivad need oma impulsiga mõjutada teisi osakesi.

See omadus avaldada rõhku teistele osakestele (need võivad olla nii vaba kosmilise energia osakesed, mida vajame kandvaks keskkonnaks näiteks telepaatia puhul, kui ka muud elementaarosakesed, tänu millele saab võimalikuks materiaalsete esemete tele- või psühhokinemaatiline mõjutamine) on psii-välja tekkepõhjus. Energeetilisest kehast kiirgunud kosmilise energia kvantide impulss on võimsam ja seepärast on nende kiirgusrõhk suurem kui vaba kosmilise energia kvantidel, nii et rõhkude ühtlustumine toimub ainult väljaspool materiaalse ja energeetilise keha perifeeriat. See seletab ühtlasi, miks haigetel inimestel või taimedel on psii-väli palju nõrgem kui tervetel.

Energeetilise keha kiirgusrõhku võib tugevdada vajaliku ettevalmistuse saanud parapsühholoog, kes on viinud end kõrgema teadvuse seisundisse, nii et suudab suurt osa energeetilises kehas kontsentreeritud energiast kosmilise energia kvantidena välja kiirata ja seda mis tahes kohas uuesti kontsentreerida. Sellisel viisil teostatud materiaalse keha osalist eraldamist oma energeetilisest kehast nimetatakse kehaväliseks katseks (ajaloolised nimetused on astraalrännak, astraalkeha väljasaatmine, hinge rännak jne), sest energeetilise keha väljakiiratud osa on suuteline tajuma aistinguid materiaalsel tasandil ja vastavalt kiirgaja tahtele toimima.

Erilise fototehnikaga salvestatud energiakehad inimestel
Joonis 30. Psii-välja ning energeetilise keha ja kosmose vaba energia kiirgusrõhkude vastastikmõju erinevatel inimestel.

Paljudele algajatele õpilastele tundub see ebatõepärasena. Kuid igaüks, kes teeb kohusetundlikult läbikõik parapsühholoogia kursuse kohustuslikud harjutused, võib juba peagi hakata oma energeetilise keha kiirgust pidama tavaliseks nähtuseks. PPI õpilane Mark K kirjeldas oma aistinguid kehavälises katses, kus ta püüdis oma energeetilise keha kiirgusega kustutada põlevat küünalt:

„Algul tundsin kõdi, seejärel nägin, kuidas valguskiired mind ümbritsesid ja siis jälle kustusid. Minu keha läbis kerguse tunne, tahtsin seda oma alateadvust mõjutades tugevdada.

Minus tekkis tung tõusta ja kustutada minu ette lauale asetatud põlev küünal. Andsin sellele tungile järele. Tõusta oli väga kerge, pigem hõljudes kui käies läksin laua juurde ja kustutasin küünla. Kui pöördusin ümber, et minna tagasi tugitooli juurde, nägin oma materiaalset keha seal liikumatult istumas. Seda ümbritses energeetiline keha – fluorestseeruv kile, tajusin seda selgelt. Liikusin tugitoolini ja istusin aeglaselt oma materiaalsesse kehasse, see võttis mu uuesti vastu.“

Täname, et olete meiega! Täiendame peatükki ajaressursside ilmnemisel…

1. PEATÜKI HARJUTUSED

HARJUTUS 1:1. LAADIV HINGAMINE põhiharjutus

Harjutuse eesmärk:

Vaba kosmilise energia vastuvõtmine, eraldades seda sissehingatavast õhust, vaimselt ette kujutades, et energiat võtab vastu otsmikuchakra.

Harjutuse toime:

Kosmilise energia ja hapniku mõjul rikastuvad materiaalne ja energeetiline keha elujõuga. Järgneb südame ja vereringe funktsioonide harmoneerimine (kui harjutuse praktiseerijal on rasked südametegevuse või vereringe häired, tuleb pidada nõu arstiga, kas hingamisharjutusi tohib teha).

Abivahendid: Seinapeegel.

Märkused: Sissejuhatava harjutuse võib sooritada seinapeegli ees. Põhiharjutuse võib sooritada kas toas või väljas, seistes, istudes, käies või lamades.

Kui sooritate harjutusi väljas, leidke selleks kõrvaline koht, kus ei ole liiga eredat päikesevalgust ega tugevat tuult. Kui sooritate harjutusi toas, avage aken, kuid vältige tõmbetuule teket.

Sissejuhatav harjutus: Riietume nii, et kõht jääks avatuks, seisame seinapeegli ette ja vaatleme oma kõhtu. Tõmbame kõhtu järjest sügavamale sisse, just nagu tahaksime nabaga puudutada lülisammast. Hingamise pärast ei ole sel ajal vaja muretseda, jälgime vaid, et suu oleks suletud, hingame ainult läbi nina. Sel ajal, kui me kõhtu sisse tõmbame, väljub õhk kopsudest (väljahingamine).

Nüüd püüame kõhtu võimalikult suureks pungitada, seejuures täidab õhk kopsude alumise osa. Selles faasis ei tohi rindkere liikuda, töötab ainult kõht (sissehingamine).

Niisiis, seda harjutust sooritades hingame sisse ja välja vastupidiselt sellele, kuidas me tavaliselt hingame. Hariliku hingamise puhul siseneb õhk kõhu sissetõmbamise ajal kopsudesse, kõhu pungitamise ajal väljub kopsudest.

Jätkame kõhuga hingamist seni, kuni me ei tunne enam teadlikult õhu liikumist rinnas ja oleme selle hingamisviisi piisavalt hästi selgeks saanud.

Seejärel harjutame vastupidist: hingamist rindkerega. Tõmbame kõhu võimalikult tugevalt sisse ja säilitame seda asendit. Seejärel püüame rinnakorvi võimalikult palju avardada ja hingame sisse nii palju õhku, kui mahub. Pärast seda hingame nina kaudu vabalt välja.

Põhiharjutus:

Esimestel harjutuskordadel heidame tasasele pinnale selili, hiljem võime seda harjutust sooritada mis tahes kehaasendis. Kõigepealt lõdvestume ning kujutame endale ette, et sisse- ja väljahingamise ajal tungib meisse otsmikuchakra kaudu kosmiline energia.

Niisiis, hingame sügavalt välja ja alustame harjutuse esimest faasi.

Esimene faas: kõhu faas. Asetame käed alakõhule. Seejärel hingame sisse, alakõhtu esimese 3-4 sekundi kestel võimalikult palju pungitades, sedamööda kuidas õhku lisandub. Õhk täidab ainult kopsude alumist osa. Me võime seda tunda oma kätega, mis lebavad kõhul ja tajuvad selle paisumist. Niipea kui kõhu faas lõpeb, läheme üle järgmisele faasile.

Teine faas: ribide faas. Kolm või neli sekundit pärast sissehingamise algust, teisisõnu pärast seda, kui kõht on paisunud, jätkame sissehingamist. Lisaks avardame oma alumisi ribisid nagu lõõtspilli, samal ajal asetame käed külgedel ribidele, et tunnetada kopsude täitumist õhuga. Kui oleme alumised ribid maksimaalselt avanud, on kopsude keskosas piisavalt õhku ja võime alustada kolmandat faasi.

Kolmas faas: rangluu faas. Asetame nüüd oma käed ülemistele ribidele ja rangluule. Jätkame sissehingamist, avades ja avardades ülemisi ribisid. Nüüd täitub õhuga ka kopsude ülemine osa ja hapnik saab küllastada kogu kopsukoe. Hoiame sissehingamise kestusest umbes neli korda kauem hinge kinni ja kujutame ette, et meisse siseneb kosmiline energia. Seejärel alustame väljahingamist.

Neljas faas: kõhu faas. Asetame uuesti käed kõhule, väljahingamise esimese 3-4 sekundi kestel lõdvestame kõhtu ja tõmbame seda aeglaselt sisse. Vajaduse korral võib kõhtu kätega suruda.

Viies faas: ribide faas. Jätkame väljahingamist, lastes koonduda alumistel ribidel. Võime end seejuures kätega aidata. Kui oleme kopsude keskmise osa vabastanud, võime alustada viimast väljahingamise faasi.

Kuues faas: rangluu faas. Väljahingamise lõpus, kui juba arvame, et kopsudes õhku rohkem ei ole, koondame ülemised ribid ja päästame välja viimase õhujäägi. Meie käed lebavad seejuures mõistagi rindkere ülemisel osal.

Kui oleme oma kopsud täielikult tühjendanud, säilitame neid tühjana sama kaua kui õhuga täitunult. Seejärel alustame uuesti sissehingamise esimest faasi.

Harjutuse kestvus:

Teeme seda hingamisharjutust igal hommikul pärast ärkamist, kuni see muutub ajapikku harjumuspäraseks ja me ei hinga enam kogu aeg kõhuga.

Me ei tee harjutust esialgu kauem kui viis minutit, seejärel suurendame järk-järgult seda aega. Täielik sisse- ja väljahingamine (1. kuni 6. faas) peab algul kestma 44 sekundit, see aeg jaotub järgmiselt:

4 sekundit sissehingamist (1.–3. faas)

16 sekundit hinge kinnihoidmist täidetud kopsudega

8 sekundit väljahingamist (4.–6. faas)

16 sekundit hinge kinnihoidmist tühjade kopsudega

Mõne aja pärast võime minna üle tsüklile 5–20–10–20 sekundit, aasta pärast ei käi meile enam üle jõu tsükkel 16–64–32–64 sekundit (kõik panid kindlasti tähele, et ajalõikude omavaheline suhe on 1:4:2:4, selle skeemi järgi võib igaüks enda jaoks välja arvutada harjutuse kestuse).